Sissejuhatavad lollused

Hea sõber rääkis, et tema EEE PC tarkvara on nagu natuke vildakas – Wifi ei tööta hästi ja üldse tarkvara on vana jne. Tegelikult seal olnud Xandros jooksis täitsa korralikult ning Firefox, Skype ja tekstiredaktor töötasid kah üpris hästi. Kuid tõesti 3+ aastat pole sellele raalile ühtki uuendust tulnud ning Wifi kohati jukerdas.

Haarasin võimalusest ning võtsin asja käkerdada. Uurisin seda Algupärast Pisiüsapuutrit [tm] aastast 2007 – Asuse algupärane 7 tollise ekraaniga EEE PC oli ju uue arvutiklassi esimeseks, isendiks. Sündisid netbookid. Tõepoolest, sellest enam madalama konfiguratsiooniga kasutuskõlblikku raali annab otsida – konkreetne isend oli 701 2G surf, milles 2G ei tähistanud RAMi hulka nagu võiks arvata, vaid kogu salvestuspinda sisemisel SSD-l, millest omajagu suuremosa on OSi enda poolt kasutuses. Sealt siis ka pisike väljakutse.

Alguses ma püüdsin sinna installida optimistlikult Ubuntu 10.04 Netbook Remixi ja 11.04 Desktop (väidetavalt 11.04 puhul on Desktop ja Netbook osa kokku liidetud samasse ISOsse) mõne aja eest välja tulnud Natty Narwhali. Kui kolmas kord ka konkreetselt EEE PC jaoks mõeldud EasyPeasy (http://www.geteasypeasy.com/ Ubuntu derivaat) peale ei läinud, hakkas isegi minu pikaldane mõistus lõppeks aimama konspiratsiooni ning puurisin interneedust pisut põhjalikumalt. Selgus, et kolm nimetatud esimest katset olid mõeldud läbi kukkuma sel lihtsal põhjusel, et selle neetud rüppari <2GB SSD lihtsalt ei suuda neid purikaid ära mahutada. Tavalisele raalile installides ei mõtlegi sellele, palju OS ruumi võiks võtta.

Mõistagi installer selle kohta mingit mõistlikku veateadet näidata ei suutnud, kuid olles palju doktor Maja vaadanud, olin varustatud teatavate kogemustega deduktsiooni vallas, mis meditsiinimaailmas oleks võrdunud ninaverejooksu ja kerge sügeluse tulemusena kopsuvähi diagnoosimisega. Siin on vananenud ja ebatäielik, kuid õpetlik tabel erinevatest EEE PC Linuxi variatsioonidest. Eriti kasulik on “Hard Drive Used by Install (in MB)” http://wiki.eeeuser.com/overview.html Vööd koomale tõmmates hakkasid ka paigaldused pisut edukamalt minema, millest allpool ka pisikese kokkuvõtte teen.

Tööriistakast

UNetBootin http://unetbootin.sourceforge.net/ – Selline hindamatu utikas kirjutab distro ISO faili USB mälupulgale alglaaditavaks live-distroks. Seda kasutasin kõikidel juhtudel ISO USB pulgale kirjutamiseks. Töötab nii Linuxis, Windowsis kui Macis.

Teine tähelepanek on EEE PC pisikeste SSD ketaste eluiga, mille pikendamiseks soovitatakse netiks kasutada ext2 (mitte-žurnaalivat) failisüsteemi. Samuti soovitatakse partitsioneerimisel sisse lülitada lipuke “noatime” (ära uuenda igal pöördumisel inode’i poole pöördumise aega). http://www.freesoftwaremagazine.com/columns/asus_eee_pc_part_three_alternative_distros

Kolmas kummaline tähelepanek oli SD kaart, mis ei tohi distro installimisel sees olla, kuna live-distro ei taha sel juhul üles tulla. Veider, kuid ei viitsinud teemasse süveneda.

Proovitud distrod

Puppeee http://puppeee.com/web/

Vilgas Puppy Linuxi variant, lippas EEE PC peal sama kiirelt kui lõpuks peale jäänud Lubuntu. Algajaile tõenäoliselt hirmutavalt kole ja keeruline. Repo ei tundunud just ka kõige uuema tarkvaraga hiilgavat (Skype 1.1).

CrunchBang ehk #!

http://crunchbanglinux.org/ Debiani derivaat. Pärast paigaldust käivitub abivalmis skript, mis võimaldab veel hunniku tarkvara (mitte) installida (modifitseeritud Liquorix kernel http://liquorix.net/, Java, OpenOffice, CUPS printimise tugi), milleks 2G peal kahjuks ruumi eriti ei jagu. Peaaegu kohe on mul 2GB täis ning ma olen installinud ainult pooled algusskripti pakutavatest rakendustest. 2G jääb ikka väheks. 4GB<= ja nõrgema riistvara puhul oleks tegemist päris omanäolise kerg-distroga. Mingit menüünupukest töölaual pole, kõik avaneb parema kliki alt. Töölaual on taustaks süsteemi kohta infot kuvav applet (sealt näed, kuidas vaba kõvakettapind väheneb). VLC mängib videod, viikingipildiga Thunar (XFCE filemanager) võimaldab faile hallata, Chromium brausib veebi. Kuid nagu ma ütlesin, jääb 2GB ikkagi väheks. Vaatame edasi.

Xubuntu

Installimisel sai korduvalt tala, kuid kuidagi manuaalselt pakke paigaldades (Aptitude) sain ikka käima. Selleks ajaks oli 94% 2GB kasutatud juba. Kõiksugused viperused ja veidrused andsid tunnistust distro mitte just kõige paremast kvaliteedist. Ntx menüüs on kaks eraldi valikut: “Internet -> FIrefoxi veebibrauser” ja “Veebibrauser”. Käivitades Firefoxi, ütleb et too polevat vaikebrauser. Käivitades “Veebibrauseri” käivitub Firefox. Seejärel tegin ühe AVI faili lahti, mida avama oli valitud Parole Media Player. Loomulikult teavitas ta mind codecite ühildamatusest.

Minu jaoks jääb tänaseni arusaamatuks, miks suuremad distrod üritavad mingit Totemi või Mplayeri rida ajada ning mingid “oma” videopleiereid kasutada. VLC on parim ja jääb parimaks nii töökindluse kui koosvõime koha pealt.

WTF *buntu?! Kuna ruumipuuduse tõttu jooksis jälle asi kokku, siis ei viitsinud edasi näppida. Igaljuhul Xubuntu on mulle taaskord pettumuse valmistanud, kuna tegemist peaks olema kergekaalulise Ubuntuga, kuid seda ta kindlasti mitte pole. Mis põhjusel seda siis üldse arendatakse?

Lubuntu

Kohe alguses algas probleem sellest, et ainus moodus ametlikku Lubuntut installida on graafiline installer, mis 7 tolli aga oma aknaga ära ei taha mahtuda. Õnneks on entusiastid teinud alternatiivse tekstiinstalleriga ISO, mitte küll viimasele versioonile veel (11.04), vaid eelmisele 10.10-le. https://wiki.ubuntu.com/Lubuntu/DocumentationHelp/AlternateInstall

Järgmine tagasilöök tuli sellega, et too ISO eeldab CD peal paiknemist. USB pealt lihtsalt ei läinud installer edasi ja sai tala. No hea küll, kirjutasin siis ISO plaadile. Seejärel installimise ajal partitsioneerimisel jäi install seisma. No ei tea miks, kolm korda proovisin ja kõikidel juhtudel juurpartitsiooni konfamisel jäin kinni. Võtsin siis hoopis Gparted LiveCD ja lõin ext2 partitsiooni käsitsi ning seejärel Lubuntu alternative CD pealt paigaldus õnnestus. USB mälu- ja muud seadmed võtab kenasti külge, muusikat ja videod mängib üllatavalt probleemivabalt (VLCga eriti) ja sujuvalt. Samuti üllatas mind, et suurema monitori VGA porti ühendades saab täitsa “normaalse” ekraani ees asju teha ilma jõudlusprobleemideta.

Install polnud ilus, kuid senistest variantidest töötas distro kõige paremini. Läbi urruaugu tähtede poole või nagu vanad roomlased ütleks – per anus ad astra!

Üleliigsete pakkide eemaldamine

Kuna ruum on kõige kallim valuuta EEE PC 2G Surfi seljas, siis pidi kohe hakkama jama välkkettalt maha raputama. Kõik Lubuntus olevad pakid sõltuvad metapakist “lubuntu-desktop“. Selle võib südame rahuga eemaldada koos kaasa tulevate tobedate mängude ja ebavajalike programmidega. https://lists.launchpad.net/lubuntu-desktop/msg03542.html

Näituseks pole vaja Sylpheedi nimelist emaili klienti, kuna tänapäeval loetakse kirju veebimailerist. Samuti pole Cheese vajalik, kui netbookil pole veebikaamerat. VLC eelistamise puhul on gnome-mplayer rudimendiks süsteemis. Kui pruugid Skypet ja/või veebipõhiseid IM-e, saab ka Pidgini arvelt kokku hoida (MSN, Yahoo!, AOL, ICQ …)

sudo aptitude purge lubuntu-desktop sylpheed ace-of-penguins cheese gnome-mplayer pidgin

See ei tekitanud just ülemäära palju ruumi juurde, kuid raskel ajal abiks seegi.

Mõne kasuliku tarkvarajupi lisamine

Mõne kasuliku paki aga installisin kohe alguses juurde. Skype saab nagu ikka, kodulehelt skype.com. Veebis tänapäeval on kohustuslik mõistagi Flash ning meedia mängimiseks parem riist on VLC. Dokumentide vaatamiseks ja töötlemiseks piisavad täiesti kaasas olevad Abiword, Gnumeric ning

sudo aptitude install flashplugin-installer vlc

Mõned ruumisäästlikud (, kuid muidu ebatervislikud) nipid

1) võtsin maha automaatsed uuendused (kui vaja, siis saab uuendusi käsitsi peale lasta). Igaks juhuks tasub ka APTi poolt alla laaditud kraam ära kustutada – seda pole vaja. (sudo apt-get clean)

2) Chromium üritab elu eest puhverdada nii, et vähene kettapind täitud pärast esimest tundi netis surfamist. Selle vastu aitas /home/user/.cache/chromium kataloogi /dev/nulli suunamine.

rm -rf /home/<kasutajanimi>/.cache/chromium/
ln -s /dev/null /home/<kasutajanimi>/.cache/chromium

3) Lisaks tasub musta auku suunata Skype vestluspuhver, mis kippus ka kiirelt suurenema. Logi eelnevalt Skype’i sisse, seejärel jälle välja (sellepeale tekivad vajalikud kaustad). Ma pole kindel, kas see on sama, mis Skype sätete all “Privacy/Privaatsus -> Keep chat history for/Säilita vestluste ajalugu”, kuid ka seal tasub keerata ajalugu kinni.

rm -rf /home/<kasutajanimi>/.Skype/<skypekasutajanimi>/chatsync/
ln -s /dev/null /home/<kasutajanimi>/.Skype/<skypekasutajanimi>/chatsync

Lõpetuseks paar märkust

1) Skype ei ava URLe automaagiliselt brauseris. Peab käsitsi kopeerima.

2) Skype ei vea audiokõnet välja, kuna raali võimsusest jääb väheks (pigem konstateering – kui sa tahad Skypega audiokõnet teha, siis miks sa loll inimene ostsid üldse eeepc 2G Surfi).

Kuid lõppeks oli huvitav vaadata, mida inimesed 3+ aastat tagasi veel kasutuskõlblikuks raaliks pidada võisid. Tänapäeval on enamus müüdavates nutitelefonides ka rohkem jõudu ja ruumi.

Samas kui poolmuidu saad ja aku ka vastu peab, siis see on päris hea väike internetiühendusega trükimasin. Ma siiamaani ei saa päris täpselt aru, miks mulle jäi mulje, et see mini-klaver oli üpris hea trükkimiseks.

Install

Sockso vajab väidetavalt Suni Javat. Seega Ubuntu all oleks soovitatav installida järgmised pakid

sudo apt-get install sun-java6-bin sun-java6-fonts sun-java6-jre unzip

Seejärel tiri Sockso alla, paki lahti ja kopeeri ntx /usr/share/ alla.

wget http://sockso.googlecode.com/files/sockso-1.2.4.zip
unzip sockso-1.2.4.zip
sudo mkdir /usr/share/sockso
sudo cp -R /home/user/sockso-1.2.4/* /usr/share/sockso/*
sudo mkdir /var/sockso
sudo chmod -R 0755 /var/sockso

Jooksutamine

Käsureaprogrammina:

sudo sh /usr/share/sockso/linux.sh --nogui --datadir /var/sockso

Täpsemaid juhtnööre seadete sättimiseks leiab kodukalt, kuid näiteks uue kataloogi muusikaga saab  Socksole ette anda direktiiviga coladd:

#SockSo#>coladd /home/user/Music

Graafilises kasutajaliideses on toiminguid lihtsam teha

sudo sh /usr/share/sockso/linux.sh --datadir /var/sockso

Initskript

sudo cp /usr/share/sockso/scripts/init.d/sockso /etc/init.d/sockso.pl
sudo vim /etc/init.d/sockso

#!/bin/bash perl /etc/init.d/sockso.pl $1 exit 0

Kopeeritud Perli skriptis tuleb teha ka mõned muudatused – /etc/init.d/sockso.pl

use constant SOCKSO_DIR => "/usr/share/sockso/"; system( 'sh linux.sh --nogui --datadir /var/sockso > /dev/null 2>&1 &' );

Seejärel muuta pisut õiguseid ning määrata skript käivituma kohe pärast alglaadimist.

sudo chmod +x /etc/init.d/sockso sudo chmod +x /etc/init.d/sockso.pl sudo update-rc.d sockso defaults

Nüüd käivitub Sockso nagu serverprotsess ning juhitav nagu ikka sellised asjad:

sudo /etc/init.d/sockso start sudo /etc/init.d/sockso stop

Konfigureerimine

Oma kollektsiooni kataloogide lisamisest Socksole parsimiseks sai juba näide toodud. Graafilisest liidesest käib sama “Collection” saki alt. Küll aga ei pruugi kohe töötada erinevate failivormingute tugi. Oggi jaoks oli Ubuntu 10.04-s kohe installeeritud vorbis-tools pakk, mis sisaldas vajalikku oggdec pakki. Samuti oli olemas juba ffmpeg. Juurde oli vaja aga:

sudo apt-get install flac lame

Seejärel tuleb GUIs üles otsida “Encoders” sakk ja seal ükshaaval vastava failiformaadi juures “None” raadionupp lülitada ümber “Builtin” peale ja paika määrata encodingu siht bitrate. Et CPU-d koormata ja võrguliiklust säästa, võib ka kõik mp3-d lasta ümber kodeerida madalama bitrate peale.

Märkmeid

Sockso käivitub vaikimisi HSQL andmebaasimootoriga, kuid väidetavalt olevat võimalik asi ka MySQLi peal jooksma panna. Seda minevat vaja siis, kui kollektsioon hakkab ulatuma Teradesse. Et siis suuremosa inimestel seda omadust vaja ei lähe.

Veidrustest kah paar sõna, mis esimese kuu jooksul ilmnenud on. Väga sügavale ei viitsinud puurida. Lähtusin pigem põhimõttest, et kasutan brauserit, millega töötab.

Selgus, et Chromega ei saa üle HTTPSi Socksosse sisse logida. Windowsi Firefoxi puhul ei suutnud ma mingil põhjusel Flashis maalitud playerit käima saada ning seega pidin taanduma Opera peale, milles töötas nii featuur “HTTPS” kui ka “Flash Player”. Linuxis Chromiumiga oli jätkuvalt jama, kuid Firefoxi ja Operaga töötas. Andke andeks, et ma ei viitsinud IEs eraldi proovida.

Aga väga muljetavaldav pisike jupike koodi – arenev avatud tarkvara, kuid töötab juba praegu kuratlikult hästi.

Viiteid

• Sockso manual

• Samiux blogis

• Sockso installimiseks Ubuntule

—–

Update: A little memo about some features I think everybody would love.

Wanted Features

• Scrolling in the default flash player.
• Web based administration console. The SWT/Swing/whatever based adminconsole requires the server to restart twice – when you enter admin console and when you demonize the server process again.
• Year of the Album displayed in the artist view (and sorted by year).
• When you add songs to the list by album, the tracklist is sometimes un-ordered. It should be ordered by track number.
• In the recently listened view there might be also the username of the listener.
• Chance to adjust zipping directories. Default is <zip>/Artist/Album Name/Track Number – Song Title. (Even if the filename is different, so it must be based on the ID3 tags.)

Esimese asjana jäi silma uus eestikeelne sõna:

3) totod – mängud, mille tulemus sõltub mängija ennustatud sündmuse toimumisest, toimumata jäämisest või toimumise viisist, kusjuures sündmus, mille suhtes mängija ennustuse teeb, on väljaspool hasartmängukorraldaja kontrolli, võidu saamine sõltub ennustuse paikapidavusest ning võidu suurus sõltub panuse suurusest ja enne panuse tegemist määratud võidu koefitsiendist (kihlvedu) või hasartmängukorraldaja poolt määratud protsendist panuste summast, õigesti ennustanute arvust ja nende panuste suurusest (totalisaator);

Edasi mõned “põnevad” piirangud

(6) Osavusmängu võib korraldada aktsiaselts või osaühing, mille aktsia- või osakapitali suurus on vähemalt 25 000 eurot.

(2) Kaughasartmänguna korraldatud osavusmängu võidu väärtus ei tohi ületada 50 eurot.

(2) Alla 21-aastane isik ei tohi õnnemängu, kaughasartmänguna korraldatavat õnnemängu ega osavusmängu mängida. Samuti on keelatud alla 21-aastasel isikul õnnemängu mängukohas viibida. Alla 21-aastane isik tohib viibida üksnes Eesti laevaregistrisse kantud reisijatevedu teostaval laeval asuvas õnnemängu mängukohas, kus asuval mänguautomaadil või mängulaual ei ületa suurim võimalik panus ühes õnnemängus osalemise õiguse saamiseks 10 eurot ja suurim võimalik ühe õnnemängu tulemusel saadav võit 2000 eurot.

Maleturniiri korraldajad peavad tagama, et vanemad ja kogenumad võidavad mängu!

(3) Osavusmängukorraldaja peab osavusmängu korraldamisel tagama, et:
1) oskustega mängijad saavutavad üldjuhul suuremaid võite kui oskusteta mängijad;
2) mängija ei saavuta olulist võitu aktiivselt mängu sekkumata;
3) mängija, kes otsustab mängida passiivselt, ei saavuta võitu või saavutab üksnes väheolulise võidu.

Kõik internetis paiknevad arvutid tuleb tuua Eestisse, kohe!

§ 52. Hasartmängu korraldamine kaughasartmänguna

(1) Hasartmängu korraldamiseks kaughasartmänguna kasutatavat tarkvara sisaldav server peab asuma Eestis ja selle valdaja peab tagama järelevalveametnikele takistamatu ligipääsu serverile.

Seadus loodud armastusega mõeldes ISP-dele.

(2) Interneti-ühendust pakkuv üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutaja on kohustatud Maksu- ja Tolliameti ettekirjutuse alusel ja selles märgitud tähtpäevaks blokeerima ettekirjutuses määratletud ebaseadusliku kaughasartmängu domeeninime talle kuuluvates nimeserverites (Domain name server).

(11) Käesoleva seaduse § 56 lõike 1 või 2 alusel tehtavas ettekirjutuses täpsustatakse lisaks järgmised andmed:
1) ebaseadusliku kaughasartmängu Interneti-aadress (URL – Uniform Resource Locator), kui ebaseadusliku kaughasartmängu pakkumiseks vajalike andmete talletamine leiab aset Eestis asuvas serveris;
2) ebaseadusliku kaughasartmängu domeeninimi, kui on tegemist ebaseadusliku kaughasartmängu pakkumisega välismaal asuvate serverite vahendusel.

Lõpetuseks tuleb märkida, et “5. peatükk. VASTUTUS HASARTMÄNGUSEADUSE RIKKUMISE EEST” ei tundu sisaldavat vähemalt tavakodanikku ahistavaid punkte. Küll aga tekitatakse probleeme ISP-dele, telefonioperaatoritele, mobiilioperaatoritele ja ringhäälinguorganisatsioonidele, kes peavad arvestama 40KEEKuse väljaminekuga. Tea, kas ISP-d on juba püsikorralduslepingu pangas vormistanud?

Kõige lihtsam moodus midagi varundada on kopeerida andmed teisele salvestusmeediale (kas hiirega lohistades või cp -r), mis on vähemalt sama suur kui originaal. Kuid kui allikas midagi muutub (lisatakse, kustutatakse), siis tahaks, et see muudatus jõuaks ka varukoopiasse. cp -r aitaks siin muutunud ja lisandunud andmeid kopeerida, kuid siin on kolm probleemi:

• allikas kustutatud/liigutatud andmed jäävad sihtpunkti ikka alles
• iga varukoopia võtab aega sama kaua kui esimene täis-varukoopia
• varukoopia suurus kasvab isegi siis, kui allikas faile kustutada ja nende asemele uusi lisada (andmed kumuleeruvad)

Standardutiliit rsync võrdleb faile suuruse ja muutmiskuupäeva (–checksum parameetrit kasutades aga hoopis kontrollsumma) alusel ning kopeerib varukoopiasse ainult faile, mis on muutunud või juurde tekkinud. Ning –delete parameetriga ka kustutab allikast kadunud faile, et ruumi kokku hoida. Olgu siinkohal näiteks ka üks mugav oneliner ära toodud:

rsync –recursive –delete –verbose  –stats –itemize-changes –human-readable –archive –dry-run –exclude “*.log” /source/ /destination/

Kasutan siinkohal loetavuse huvides pikki parameetreid (–recursive), kuid suuremosale leidub ka lühem variant (-r).

–recursive => läbi alamkataloogid rekursiivselt otsides muutunud faile
–delete => kustuta allikast kadunud failid ka varukoopiast ära (ruumi kokkuhoiu mõttes)
–verbose => väljund jutustab pisut enam
–stats => lõpus kuvatakse varundamisprotsessi statistika
–itemize-changes => näitab detailsemalt failidega tehtut
–human-readable => numbrid lihtsamini hoomatavatele kujudele 1024B asemel ~1KB
–archive => lühidalt jätab failide õigused ja ajad allikale vastavaks
–dry-run => kasulik käsk simuleerimaks kogu kokku kirjutatud käsurea tööd, ei tee päriselt muudatusi allikasse ega koopiasse
–exclude “failitee muster” => võimalus varukoopiast midagi konkreetset välja jätta, vastavalt mustrile

Üks olulisemaid parameetreid on vast –archive. Ilma selleta oleks tegemist põhimõtteliselt lihtsalt “cp -r“, kuna igal rsync-i kopeerimisel faili muudatuste ajad muutuvad ning järgmisel korral rsync vaatab taaskord, et allikas on teine aeg, mis varukoopias. Siit teeb rsync järelduse, et hoolimata sarnasest suurusest võib olla fail muutunud. Kui tähele ei pane, siis võib tekitada hämmeldust, et miks sama käsu kaks korda järjest käivitamine ikka sama kaua aega võtab. Korrektselt kirjutatud käsu puhul peaks teine käivitamine võtma ainult nii kaua aega, kaua läheb varundatavate failide suuruste ja muutmiskuupäevade samasuses veendumiseks vaja.

PS

rsyncil on palju võimalusi kopeerimist mudida. Muuhulgas ei pea käsu algatajaks olema ei allikfailide ega ka sihtmärkfailide asukohaks olev kast, vaid kolmas vahendaja.

Kui kopeerimise ajal ühendus katkeb, siis pärast võid sama käsu uuesti selga lasta ja rsync jätkab sealt, kus pooleli jäi.

Viiteid

• http://kuutorvaja.eenet.ee/wiki/Rsync – Eestikeelne Wiki Kuutõrvaja rsyncist
• http://samba.anu.edu.au/rsync/ – rsynci kodu
• http://www.aboutmyip.com/AboutMyXApp/DeltaCopy.jsp – pidada olema Windowsile rsynci sarnane utikas, open source
• https://calomel.org/rsync_tips.html

Londoni Ülikooli kuninganna Mary nimelise Õigusinstituudi professor Peter Drahos kategoriseerib intellektuaalomandi seadusliku kaitse ajaloo kolme faasi: territoriaalne, rahvusvaheline ja globaalne. Järgnevalt pisut lähemalt neist ajajärkudest.

Territoriaalne periood

Nagu nimigi vihjata annab, siis seda perioodi iseloomustab õiguste kaitsmine eelkõige mingil suhteliselt väikesel territooriumil, reeglina kas linn või riik. Alguses ei räägitud mõistest „intellektuaalne omand“ – see tuli kasutusele alles 19. sajandi lõpu poole. Eesrindlikumad õiguskaitsjad olid tänapäevase Itaalia erinevad regioonid, Prantsusmaa ja Inglismaa.

Esimene intellektuaalse omandi tüüp, mis võeti seadusliku kaitse alla, oli teaduslikud avastused ja meetodid, mille välja mõtlejail oli võimalik taotleda tänapäevase patendi laadseid dokumente.

Patendid

Teateid esimestest patendilaadsetest lubadest võib leida juba antiik-Kreekast. Keskaja Euroopas Inglismaal oli kuningal kombeks anda välja lubasid nimega litterae patentes ehk „avatud kirju“ (vastandina pitseeritud kirjale), mille omanik sai monopoli vastavas valdkonnas. Üks esimesi teadaolevaid juhtumeid on 1331. aastal kellelegi John Kempe’ile ja tema Kompaniile antud kuninglik luba.

Sarnast praktikat on mainitud ka Firenzes – 1421. aastal anti arhitekt Filippo Brunelleschile pargase ja selle vedamise mehhanismi eest patent. Pargasega transporditi marmorit mööda Arno jõge. [1]

Ajalugu teab rääkida sarnaseid juhtumeid ka Veneetsia vabariigis, kuid seal otsustati lisaks personaalsetele lubadele 1474. aastal vastu võtta ka statuut, millega millega luuakse patentide väljastamise süsteem ning kirjeldatakse patenti kui tehnilise teadmise kaitsevahendit [2]. Veneetsia statuuti peetakse esimeseks intellektuaalomandit käsitlevaks seaduseks.

Järgmisena on teemat käsitletud hulk aega hiljem 1623. aastal Inglise parlamendis vastu võetud „Monopolide statuudis“, mille näiline eesmärk oli monopolide vastu võitlemine, kuid tegelikult peitus kogu sisu „erandites“. Olgugi, et kuninglikke „avatud kirju“ kasutati riigikassa täitmiseks, sunniti kuningas James I statuuti vastu võtma seetõttu, et eelpool mainitud „avatud kirju“ ekspluateeriti laialdaselt ning rahvas nähtavasti nõudis sellise käitumise lõppemist. „Monopolide statuut“ lubab kuningal selliseid monopoli lubasid välja anda ainult uudsete leiutiste puhul ning kuni 20 aastaks. [3]

Üle saja aasta hiljem võtsid patente käsitlevad seadused vastu ka USA (1790. aasta „An ACT to promote the Progress of useful Arts“ ehk kasulike kunstide arendamise kaasaaitamise akt [4]) ja Prantsusmaa (1791. aastal).

Kaubamärgid

Kaubamärgid on ettevõtete poolt kasutatavad kaupade ja teenuste eraldusvahendid. Algselt mõeldud kasutajale kinnitama, et tegu on originaaltootega (-teenusega). Eesti kaubamärgiseaduse paragrahv 6 lõige 1 on kirjas, et kaubamärgina võib registreerida tähelisi, sõnalisi, numbrilisi, kujutislikke ja ruumilisi tähiseid või tähisekombinatsioone [5]. Raske on aru saada, kas see hõlmab ka mujal maailmas praktiseeritavat lõhna ja maitse registreerimist.

Sarnaselt patentidele olid ka kaubamärgid olemas kaua enne neid käsitlevaid juriidilisi dokumente. Üheks esimeseks kaubamärgi ilminguks peetakse Rooma seppade poolt sepistesse graveeritud sümboleid[6]. Samas võib kaubamärgina võtta ka antiikmaailma savipottidele kantud pottseppade märgiseid.

Pikaajalistest tänapäevastest kaubamärkidest tasub mainida Löwenbräu õlut aastast 1383, mida tootis algselt Lõvi (Zum Löwen) kõrtsipidaja, ja Stella Artois nimeline õlu aastast 1366. Samas seaduslikku alust rääkida (riiki valitseva organi juures) „registreeritud kaubamärgist“ on alles aastal 1876 Ühendkuningriigis, mil kaubamärgiks number 1 sai Bassi õlletehase punane kolmnurk [7].

Prantsusmaal võeti kaubamärgiseadus vastu 1857. aastal. [8]

Ühendkuningriigis 1862. aastal vastu võetud Merchandise Marks Act (kauba märkide seadus) märkis kriminaalseks teoks kellegi teise märgi jäljendamise. 1975. aastal võeti vastu seadus, mis võimaldas kaubamärke registreerida, mida siis esimesena kasutas Bassi õlletehas, nagu üleval märgitud.

USAs hakati kaubamärgindust reguleerima pisut hiljem – 1870. aasta seadus tulistati alla Ülemkohtu poolt, misjärel Kongress võttis vastu uue seaduse 1881. aastal [9].

Autoriõigus

Copyrighti ajaloo alguseks loetakse 1709. aasta kuninganna Anne statuuti, mis andis kirjaliku teose autorile õiguse oma teost reprodutseerida. Enne seda valitses printimistööstust Ühendkuningriigis üks ettevõte, kellele autorid müüsid oma teoste kopeerimise/avaldamise õiguse põhimõtteliselt täielikult ära, igaveseks. Kuninganna Anne seadus andis aga õigused autorile 14-ks aastaks ning lisapunktina pidi trükkal jagama 9 koopiat raamatust ära erinevatele suurtele raamatukogudele. Anne statuudi eesmärgiks oli edendada haridust, ideede vaba levikut ja motiveerida autoreid kirjutama uusi teoseid [10].

Järgmiseks autoriõigust käsitlevaks seadusaktiks on USA konstitutsioon aastal 1787, mis annab „avastuste ja kirjandusteoste autorile eksklusiivse õiguse piiratud ajaks oma teose üle teaduse ja kasulike kunstide edendamiseks“ [11].

Rahvusvaheline periood

18. sajandi keskel oli olnud juba mitmeid juhtumeid, kus teistes maades levitati Ühendkuningriigi Charles Dickensi ja teiste kuulsate autorite teoseid, mis tänapäeva mõistes on piraatkoopiad. Järgnevalt tõlgitud katke 1837. aasta Ühendkuningriigi parlamendi istungist:

Kõik populaarsete autorite tööd trükitakse peaaegu kohe suurtes mahtudes Prantsusmaal, Saksamaal ja Ameerikas ning suhteliselt väikeste kuludega. Kõik Sir Walter Scotti, Lord Byroni, Messrs Robert Southey, Thomas Moore ja paljude teise populaarsete autorite tööd trükitakse ja müüakse edasi Galignani ja Bardensi trükikoja poolt Pariisis [12].

Selle vastu kaitseks võeti Uks vastu seadused 1838. ja 1844. aastal, mis lubasid teha teiste riikidega kahepoolseid lepinguid kaitsmaks nende riikide autorite õiguseid UKs ainult juhul kui brittide õigused olid kaitstud seal riigis. Sellele järgnesid mitmed bilateraalsed lepped Euroopa riikidega.

USA 1790. aasta autoriõigusseadus aga lubas kaitset ainult USA kodanikele. Üle 100 aasta järgis USA sellist rahvuslusel põhinevat protektsionismi poliitikat ja võiks öelda lausa, et soosis piraatkoopiate levitamist. Alles pärast Teist Maailmasõda hakkas USA näitama üles tõsisemat huvi selles valdkonnas.

Tagantjärele vaadates võib öelda, et bilateraalsete lepingute näol oli tegu suuremate rahvusvaheliste kokkulepete prelüüdiga. 1883. aastal võeti vastu Pariisi konventsioon, mis reguleeris tööstusliku intellektuaalomandi kaitset, ja 1886 Berni konventsioon, mis reguleeris kirjalikke ja kunstiliste tööde kaitset.

Pariisi konventsiooni sütikuks oli USA ja paljude teiste riikide nurin Maaimanäituste üle. Aastal 1851. leidis Maaimanäitus aset Londonis, kus prints Albert tõstatas teemana ühendatud patentide süsteemi loomise idee[13]. Saksa insener Karl Pieper veenis austerlasi maha pidama Patendi Reformi Kongressi aastal 1873, Maaimanäituse raames, Austria-Hungari pealinnas, Viinis. Järgmine kongress leidis aset 1880. aastal ning 1883. aastal avati konventsioon allkirjastamiseks. Algsete allkirjastajariikide hulka kuulusid Belgia, Brasiilia, Prantsusmaa, Guatemala, Itaalia, Holland, Portugal, El Salvador, Serbia, Hispaania ja Šveits.

Probleem seisnes uute leiutiste eksponeerimises võõral pinnal, mis tähendas, et kogu maailma tarkus tuli Londonisse, Viini ja mujale Maailmanäituste pidamise kohtadesse „koju kätte“ [14]. Samas miski ei keelanud kohalikel võõramaiseid leiutisi kopeerimast.

Berni konventsiooni allikad asuvad Pariisis, kus mõjukad autorid nagu Victor Hugo asutasid Rahvusvahelise Kirjanduse Assotsiatsiooni aastal 1878, peale mida regulaarsete kohtumiste tulemusena esitati 1883. aastal Šveitsi valitsusele Berni konventsiooni kavand, mis 1886. aastal avati allkirjastamiseks kõikidele maadele.

Mõlemad konventsioonid sisaldasid miinimumõiguste hulka, mille kõik liikmesriigid pidid sisse kirjutama ka enda riiklikesse õigusaktidesse.

Edaspidi kirjeldati veel mitmeid konventsioone erinevate intellektuaalomanditüüpide õiguskaitseks rahvusvahelisel tasandil nagu Madriidi kokkulepe kaubamärkide osas (1891), Haagi kokkulepe disaini osas, Rooma konventsioon fonograafiloojate ja -tootjate kaitseks (1961), Rahvusvaheline Uute Taimeliikide Kaitse konventsioon (1961), Patendikoostöö Leping (1970), Integraallülituste Intellektuaalomandi Kaitse Alane Leping (1989) ja ära mainimist väärivad ka eelnenud õigusaktide mitmed ülevaadatud versioonid.

Kõikide nende rahvusvaheliste lepete loomine vajas ka teatavaid administratiivseid kehasid, mis ühinesid 1893. aastal kokku organisatsiooniks nimega BIRPI (prantsuse keeles Bureaux for the Protection of Intellectual Property), mille ülesandeid omakorda hakkas 1967. aastal täitma ÜRO juurde loodud agentuur nimega WIPO (Maailma Intellektuaalomandi Organisatsioon, World Intellectual Property Organization).

Kogu selle rahvusvahelisuse taustal tuleks mainida, et kõik need lepped siiski põhinesid iga maa enda õigusaktidel, mida pidi vastavalt muutma.

Tähelepanuväärne on, et USA liitus Berni konventsiooniga alles 1989. aastal tänu vastumeelsusele oma Autoriõigusseadust ümber teha. USAs oli kohustuslik autoriõiguse kehtima hakkamiseks teose registreerimine ja teose kaasas pidi olema kohustuslik teade autoriõiguse omamisest („All rights reserved“). Need nõuded tulenesid Ameerika riikide vahelisest Buenas Airese konventsioonist, mis on alates 23.08.2000 kaotanud oma sisu, sest viimase osapoolena liitus Berni konventsiooniga tollel kuupäeval Nicaragua, ja Buenas Airese formaalsused pole enam vajalikud Autoriõiguse kehtimiseks [15].

Märkimist väärib, et USA kirjastused kasutasid Berni konventsiooni tugevamat kaitset läbi nö „tagaukse“ ehk kirjastuslepingud allkirjastati lisaks USAle ka mõnes Berni konventsiooniga liitunud riigis nagu Kanada.

Globaalne periood

1960. aastatel olid India ravimite hinnad ühed kõrgeimad maailmas. Seetõttu India seadused lubasid vabamat patendipoliitikat – farmatseutilist tootmisprotsessi oli lubatud patenteerida, kuid keemilisi ühendeid ise mitte. Seetõttu arengumaad eesotsas Indiaga üritasid Pariisi konventsiooni muuta soodsamaks endale, et saada juurdepääsu paljude patentide taha lukustatud tehnoloogiatele. Indiale oli see mõistlik poliitika, kuid USAle näiteks jällegi „jänese sõitmine“.

Seda poliitikat kutsutakse prantsuskeelse väljendiga laissez faire ehk „lase teha“ ja see tähendab igasuguse valitsusepoolse regulatsiooni puudumist [16]. USAs see farmatseutika- ja filmitööstusele mõistagi väga ei meeldinud, kuna nende tööstuste selgrooks peetakse esimesel patente ja teisel autoriõigust.

Globaalse ajastu alguseks võib lugeda just 1980-ndate aastate USA manööverdamist rahvusvahelistel kauplemissüsteemide kõnelustel, et reformida GATTi (Üldine Tariifide ja Kaubanduse Kokkulepe, General Agreement on Tariffs and Trade). Kohtumisi kutsuti Uruguay kõneluste ringiks, mis kulmineerusid 15. aprillil 1994. aastal Rahvusvahelise Kauplemisorganisatsiooni WTO loomisega ja selle liikmelisuse sidumisega TRIPS (Intellektuaalomandi Kaubandusalaste Aspektide, Trade Related Aspects of Intellectual Property Rights) lepingu nõuetega [17].

TRIPSi sidumine WTO liikmelisusega oli USA ohtra lobitöö tulemus ning selle peamisi eesmärke on sundida selliseid maid nagu Venemaa ja Hiina, kes poleks tõenäoliselt kunagi Berni konventsiooniga ühinenud, intellektuaalomandi küsimustes rangemaid seaduseid vastu võtma.

Tähele tuleb panna, et USAl õnnestus siduda intellektuaalomandi küsimus kauplemisküsimustega. TRIPS lepet haldab WTO, mitte WIPO.

TRIPSi nõuded

Mitmed nõuded võeti üle otse Pariisi ja Berni konventsioonidest.

• Autoriõigus peab laienema 50 aastat autori surmast, v.a filmid ja fotod, kus esimesel on kaitseperioodiks määratud 50 aastat loomisest ja teisel vähemalt 25 aastat.
• Autoriõigus peab olema tagatud automaatselt, ilma lisaformaalsusteta.
• Arvutiprogrammid peavad olema autoriõigusseaduse kohaselt „kirjalikud teosed“ ja neile peab olema võimaldatud sama kaitse. [18]
• Patendid peavad olema vähemalt 20 aastase kehtivusega ning väljastatavad kõikides tehnoloogia valdkondades, kuigi ka siin on lubatud erandid. [19]
• TRIPS liikmesmaade kodanikele ei tohi pakkuda mingeid erihüvesid seoses intellektuaalomandiga, mida pole võimaldatud teistele TRIPSiga liitunud liikmesriikide kodanikele.

Eesti Vabariik on WTO liige alates 1999. aastast [20].

Eesti Vabariik liitus Berni konventsiooniga 1927. a, liikmeksolek peatus 1940. a. Eesti taasühines Berni konventsiooniga (1971. a Pariisi redaktsioonis) 26. oktoobril 1994 [21].

Viited

• Peter Drahos (2001) The Universality of Intellectual Property Rights: Origins and Development
• Wikipedia artikli viited patendi seaduste ajaloost:
  • Terrell on Patents, 8th edition edited by J R Jones, London (Sweet & Maxwell) 1934.
  • E Wyndham Hulme, The History of the Patent System under the Prerogative and at Common Law, Law Quarterly Review, vol.46 (1896), pp.141-154
  • Christine MacLeod, Inventing the Industrial Revolution: The English Patent System, 1660-1800, Cambridge University Press, 2002, ISBN 0521893992, 9780521893992, page 11.
• Esimene patendiseadus, Veneetsia (1474) Venetian Statute on Industrial Brevets, Venice (1474)
• Google Books , The silk industry of Renaissance Venice By Luca Molà
• Statute of Monopolies (1623)
• The First United States Patent Statute (April 10, 1790) CHAP. VII. – An ACT to promote the Progreſs of uſeful Arts.
• Eesti vabariigi kaubamärgiseadus
• Brand Names Before the Industrial Revolution, Gary Richardson
• Esimene registreeritud kaubamärk, Bassi õlletehase punane kolmnurk, Ühendkuningriigid (1876) - Case details for Trade Mark 1
• USA kaubamärgiseadusest Wikibooks, US Trademark Law
• Statute of Anne (1709), Ühendkuningriigid
• USA põhiseadus, The Constitution of United States
• Google Books, Global business regulation By John Braithwaite, Péter Drahos, tsitaat lk 59 Ühendkuningriikide parlamendi debattide raportist Hansard aastast 1837.
• Austria-Hungari pealinnas Viinis aset leidnud Maailmanäitus aastal 1873
• Ühendkuningriikide prints Albert (26. august 1819 – 14. detsember 1861)
• Berne konventsiooniga liitunud riigid, Berne Convention for the Protection of Literary and Artistic Works
• Laissez-faire, „lase teha“ poliitika
• Rahvusvahelise kaubanduse loomise kõnelused ning WTO loomine (1994)
• TRIPS leping (1994)
• TRIPS arvutiprogrammidest kui autoriõiguse objektidest
• TRIPS patentidest
• Väisministeerium, Eesti osalemine WTOs (liitumine 13. novembril 1999)
• Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Eesti liitumine Berni konventsiooniga (liitumine 1927, liitumisstaatuse peatumine 1940 ja taasliitumine 26. oktoobril 1994)

• Kaido Kikkase tõlge eesti keelde

Eric S. Raymond on häkkerimaailmas kahtlemata tuntud nimi ja tema kirjateosed on rangelt soovituslikud lugemised igale tõsisemalt “asjaga” tegelevale inimesele avardamaks maailmapilti ning mõttemaailma. ESR on kahtlemata üks neist “tipphäkkeritest”, kellest ta ise HOWTO-s kirjutab, mistõttu on ta kahtlemata õige mees pealkirjas mainitud kirjatükki kirjutama.

Üldjuhul mõeldakse häkkerist (kõige kitsamas tähenduses) kui programmeerijast, aga häkkerlust võib vaadelda ka laiemalt.

Ma usun, et häkkerlikke põhimõtteid/suhtumist saab edukalt rakendada ka muudes eluvaldkondades, lihtsalt oskused on teised. See osa HOWTOst, kus räägitakse programmeerimisest, tuleb asendada vastava eluvaldkonna loova ja manipuleeriva tegevusega.

Ja lõpetuseks ma arvan, et taoline HOWTO kuluks ära tegelikult misiganes elualal. Abistav, otsekohene, läbinisti aus. Täpselt nagu häkkerikultuurile omane.

Mis oleks Sinu elus teistmoodi läinud, kui Sa oleksid lugenud enne misiganes eriala õpetavasse asutusse astumist lugenud läbi kõikide huvipakkuvate erialade ausad ja otsekohesed HOWTO-d?

Hilisem täiendus

Lugesin just ühte suurepärast teemasse artiklit, mis pani kirja minu mõtted, mida ise ei osanud kohe välja tuua. Paul Buchheit – mees, kes häkkis valmis esimese versiooni Google AdSensest ja Gmaili – kirjutab teemal “rakenduslik filosoofia ehk häkkimine” suurepärase artikli.

Samas tõstab see subkultuur tasapisi pead ning nakatas mindki mõni aeg tagasi. Nagu Ovegi kirjutab, siis pole väga palju kohti, kus ägemänge kohe leti peal katsuda saaks ja koju viia. Pmst on kaks kohta Tallinnas: Ludo Tartu maanteel  ja WePlay Solarises. Ludol on pood ka Tartus.

Kuid ega kõik huvitavad mängud ka letile mahu. Sellepärast on seda tervitatavam ka uue teemakohase kodumaise netipoe turuletulek – Fortuna Games.

Vabandage promo pärast, kuid tegu on hea asjaga. Avamise puhul on võimalik osa võtta ka viktoriinist, kus on võimalik võita tutikas (2009) Esseni lauamängude messil värskelt esitletud mäng Minotaurose labürint.

Mine siia ja osale viktoriinis -> lauamangud.ee !

Ajalugu

Creative Commons projekt algatati 2001. aastal USA-s grupi inimeste poolt, kelle hulka kuulusid küberruumi seaduste ja intellektuaalomandi eksperdid Michael Carroll, Molly Shaffer Van Houweling ja Lawrence Lessig, MIT arvutiteaduste professor Hal Abelson, juristsist dokumentaalfilmide režisöör ja küberruumi seaduste ekspert Eric Saltzman, tuntud dokumentaalfilmide režisöör Davis Guggenheim, Jaapani ettevõtja Joi Ito ning koolitaja ja ajakirjanik Esther Wojcicki. Need inimesed moodustasid esialgse mittetulundusühingu Creative Commons juhatuse ning tugeva toetajana on märgitud ka organisatsiooni Center for the Public Domain.

Litsentside areng

Juriidilist “koodi” (Lawrence Lessig’i tabav võrdlus tarvara koodiga) aina täiustades, on jõutud 2006. aastal CC litsentsideni versiooninumbriga 3.0 (täiendustest täpsemalt), muuhulgas ollakse neid ka õigusruumi kaupa täpsustamas (ka Eestis).

Põhilise uuendusena võib välja tuua “ühilduvate litsentside” mõiste. CC pole ainus organisatsioon maailmas, mis on pühendunud vaba kultuuri arengule, ning samuti mitte ka ainuke taoliste litsentside “valvur” (GNU). See punkt käib ennekõike Shared Alike litsentside kohta, mille puhul tuletatud tööd peavad omama sama CC litsentsi (nö “nakkuvad litsentsid”). Versiooniga 3.0 on lubatud ka “sarnased” litsentsid, kuigi artikli kirjutamise aegu (nov 2009) pole veel ühtegi konkreetselt nimetatud.

Versiooniga 3.0 parandati ka ühilduvust GNU/Linux Debiani rahvale pahameelt valmistanud punktides, mille puhul oli probleeme CC-BY ja CC-BY-SA litsentside Debiani Sotsiaalse Kokkuleppe põhjal “vabaks” tunnistamisega.

Creative Commons litsentsi omadused

CC litsentsi defineerivad neli omadust:

• BY – Attribution (omistamine) – Kohustus mainida teose originaalautorit. See omadus on olemas kõigil kuuel allpool välja toodud põhilitsentsil.
• SA – Share Alike – Jaga samadel tingimustel ehk identse litsentsiga, millega originaalteostki.
• NC – Noncommercial – Teosega ei tohi raha teenida.
• ND – No Derivative Works – Teost on keelatud ümber teha või täiendada.

Kuus põhilitsentsi

Kasutades neid omadusi, on defineeritud kuus põhilist litsentsi. Litsentsi nimedes on lühendatult omadused kahetäheliste lühenditena ja kõige ette on liidetud eesliide “CC”.

• CC-BY Attribution – pead mainima ära teose originaalautori, kuid võid teost levitada, mudida, ehitada selle najale oma töö, kasutada kommertsiaalselt. Kõige piirangutevabam CC litsents.

• CC-BY-SA Attribution Share Alike – see on väga sarnane avatud lähtekoodiga tarkvara puhul levinud litsentsiga GPL, sest tööd võib kopeerida, uurida, muuta ja levitada, kuid seda peab tegema sama litsentsiga. GPL on samamoodi “nakkav”. See tegelikult tõstatabki küsimuse, et kas mitte ka GPLi ei võiks kasutada sisulitsentsina, mitte ainult tarkvara litsentsina. (Panen endale TODO edasiseks uurimiseks.)
  CC pole vähemalt 2009. aasta novembrikuus välja kuulutanud ühtki litsentsi, mis otseselt ühilduks mingi CC litsentsi põhimõtetega, kuid üldiste põhimõtete järgi võib siiski sarnaseid litsentse välja tuua.
  CC-BY-SA põhimõtteid järgivad  The Free Art License ja Free Software Foundationi Free Documentation License (FDL).

• CC-BY-ND Attribution No Derivatives

• CC-BY-NC Attribution Non-Commercial

• CC-BY-NC-SA Attribution Non-Commercial Share Alike

• CC-BY-NC-ND Attribution Non-Commercial No Derivatives – see litsents piirab teose kasutamist enim. Seda litsentsi kutsutakse ka „tasuta reklaamiks“, kuna seda võib levitada, kuid ainult muutumatult ja teised ei tohi seda kommertsiaalselt kasutada.

Valik CC litsentside kasutusest

Teoste pealkirja ja autori järel on mainitud ära ka litsents, mille all teos on välja lastud. Olgu allolevad näited tõestuseks, et tegemist pole tühiste teostega, vaid tõsiseltvõetava ja tugevalt soovitatava lugemisega.

Mitte-ilukirjandus

• Code 2.0, Lawrence Lessig – CC-BY-SA 2.5 – teos interneti reguleerimisest läbi juriidilise ja tehnoloogilise “koodi” ehk mehhanismide.
• Capitalism 3.0, Peter Barnes – CC-BY-NC-ND 2.5 – teos kapitalismi parendamisest, et arvestataks meie kõigi elukeskkonna säilimisega.
• The Wealth of Networks, Yochai Benkler – CC-BY-NC-SA 2.5 – juuraprofessor analüüsib, kuidas tänapäevane võrgustunud, omavahel ühenduses olev ja infot genereeriv maailm muudab meie senist arusaama ühiskonnast. Kuidas põhiressursiks kujuneb info, mis vastupidiselt seni levinud põhiressurssidele (toit, raha, maavarad, vesi) ei saa otsa.
• Innovation Happens Elsewhere, Ron Goldman & Richard P. Gabriel – CC-BY-NC-SA 2.0 – Kaks Suni inseneri kirjutavad avatud lähtekoodiga tarkvarast ning sellele kaasneva kogukonna loomisest ja koos töötamisest. Mõneti mõeldud vast juhendina eraettevõtetele ja case study’na Suni avavarastumisest (Java, OpenSolaris, MySQL).
• A Japanese guide to Japanese grammar, Tae Kim – CC-BY-NC-SA 3.0 USA – Jaapani grammatika õpik

Ilukirjandus

• Stargazer, Brandon Cole Phillips – CC-BY-NC-ND 3.0 USA
• Futuristic Tales of the Here and Now, Cory Doctorow – CC-BY-NC-SA 3.0 USA – põnev ulmenovellikogu/koomiksiraamat

Muusika

• Nine Inch Nails – Ghosts I-IV esimesed 9 rada – 9 rada 36-st on allalaaditavad CC-BY-NC-SA’ga litsenseeritult. Tegu on instrumentaalalbumiga, mille sisu Trent Reznor tahtiski anda fännidele miksimiseks ja mängimiseks. Senimaani suurim rahvusvaheline muusikaartist, kes on kasutanud CC litsentsi (CC blogi uudis kuupäevast 2.03.2008).
• Drop Alive – CC-BY-ND 2.5 IT – Itaalia raskeroki kollektiiv pakub oma teist albumit “Not Shaking Hands” alla sikutamiseks.

Suuremaid projekte

• Wikipedia – CC-BY-SA 3.0 – mitmekeelne vaba võrguentsüklopeedia, mida igaüks võib täiendada.
• OpenLibrary – nende eesmärgiks on luua igale kunagi avaldatud raamatule oma kodulehekülg. Raamatuid on võimalik veebis lugeda ning kuna süsteem on wiki, siis saab ka raamatuid kohendada kohe. Soovitavaks litsensiks on CC.
• Archive.org – interneti arhiiv, mis sisaldab nii tekste, heli- kui ka videomaterjali, tarkvara ja ka veebilehtede arhiivi (Wayback Machine). Ka neil on soovitatavaks litsentsiks CC, kuid autor võib ka oma sõnadega kirjutada, mida ta lubab teha oma teosega.
• OpenCourseWare – MIT poolt 2002. aastal loodud projekt, mis järkjärgult on uusi ülikooli tasemel õppematerjale vabalt kättesaadavaks teinud. MIT-st on asi ka mujale üle maailma levinud.
• Public Library of Science – CC-BY 2.5 – teadusartiklite vabale avaldamisele pühendunud portaal, praegu näib rõhk olevat asetatud bioloogiale, meditsiinile ja geenitehnoloogiale.
• Flickr – kõik 6 CC põhilitsentsi on võimalikud – fotovaramu
• Muusikasalvestusfirma Magnatune – CC-BY-NC-SA 1.0 – Kõik 128kbps mp3-ed on saadaval CC litsentsi alusel.
• WikiTravel – CC-BY-SA 1.0 (plaanitakse üleminekut CC-BY-SA 3.0 peale) – reisi-wiki. Inimeste poolt täiendatud info reisi sihtpunktide kohta. Siin on huvitav ära mainida, et vahepeal prinditakse veebiportaali info põhjal ka füüsilisi koopiaid välja – siis kui kasutaja seda soovib. Tegu on nö on-demand kirjastusega WikiTravel Press (Boing-boingi uudis selle kohta 19.02.2008).
• Open Clip Art Library – CC-BY 2.5 – kasutajate poolt loodud piltide galerii-varamu.

Eesti

• Tehnokratt.net – CC-BY-NC-SA 3.0 – isand Marvet ei tooda sinna enam nii tihti artikleid, küll aga vahel tuleb ette.
• kultuur.info – CC-BY-NC-SA 1.0 – Eesti kultuurisündmuste kalender.
• Regio Kontuurkaardid – CC-BY-NC-SA 2.0 – geoandmetega tegelev Eesti firma on mõned “värvi ise” ja “täida lüngad” tüüpi kaardid vabalt internetti välja pannud.

Viiteid

• CC tõlkimine Eesti keelde ja mugandamine Eesti õigusruumile
• http://creativecommons.org/about/licenses/
• http://creativecommons.org/about/history
• Creative Commonsi enda loetelu CC raamatutest
• Aine Sotsiaalne Tarkvara ja Võrgukogukonnad loeng “Tarkvara- ja sisulitsentsid” (Kaido Kikkas)
• Üleval kirjutet artikkel on väljavõte meie grupi wiki samanimelisest artiklist
  

Autor

Otsustan mina kirjutada raamatu, muusikapala, filmi meisterdada, muudmoodi loomingulisust üles näidata, siis küll on hea – kohe hakkab seadus autorit kaitsma. Vastupidiselt patendile, ei ole mul vaja kuhugile mingit taotlust esitada.

Sattusin ühele äsjase juhtumi artiklile peale, milles räägitakse Pika Hermanni torni lipuheiskamisega kaasneva muusikalise signatuuri muutmisest Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu armuks”. Kirjatükis mainitakse möödaminnes, et Eestis kehtivad autoriõigused peale autori surma 70 aastat. VÄhe sellest, et kogu see teema on äärmiselt totter, aga 70 aastat?! USAs oli see loomingulisust ja jagamist pärssiv arv veel pikem.

Kuna ma pole George R. R. Martin, Dream Theater või Peter Jackson, siis minu teost ei hakata kohe kõikjal levitama ja inimesed ei tunne selle vastu puhtalt minu nime tõttu huvi. Aga millisele autorile ei meeldiks kui inimesed tema teost kogeksid. Autori primaarseks eesmärgiks reeglina ei ole raha tegemine, vaid oma loomingu levitamine võimalikult suurele kuulajas-/vaatajaskonnale.

Suurkorporatsioonid

Kuna ennevanasti polnud internetti, siis peamiseks infolevitusviisiks oli mõistagi paber ning teose paljundamine oli samuti kulukas tegevus. Seetõttu tekkisid loomingu levitamise ja nö “tootmisega” tegelevad firmad. Ajapikku on näiteks Hollywoodi filmitööstuses MPAA kaitsva tiiva alla kogunenud Kuus Suurt (mille taha sulgudes on kirja pandud ka nende hiiglaslikud emakompaniid):

• Walt Disney Motion Pictures Group (The Walt Disney Company)
• Columbia Pictures (Sony Corporation)
• Paramount Pictures (Viacom)
• 20th Century Fox (News Corporation)
• Universal Studios (NBC Universal)
• Warner Bros (Time Warner)

Muusikatööstuses ühendab RIAA nimeline asutus Nelja Suurt:

• EMI
• Sony Music Entertainment
• Universal Music Group
• Warner Music Group

Kindlasti on ka iseseisvaid “labeleid”, kuid ajalugu on näidanud, et need ostetakse suuremate poolt ära või nad lihtsalt surevad välja.

MPAA ja RIAA moodi asutuste eesmärgiks on enda liikmete ehk suurkorporatsioonide õiguste eest seismine.

Piraatlus ja loomingulisuse piiramine

Ma ei kavatse rääkida sellest, kuidas MPAA on teinud “suurepärast” tööd võideldes piraatluse vastu Rootsi riiki ahistades Piraadilahe asjus või seda, kuidas väga suurel hulgal DVD-del on tänapäeval alguses nende “tore” reklaam “You wouldn’t steal a car” (kuna õiget filmijuppi oli netist keeruline leida, siis pakun asemele kultusseriaali IT Crowd võtte teemast), mida vaataja peab iga kord vaatama ilma, et saaks edasi kerida (kui tal pole just tahtmist hankida enda DVD mängijale vastav modchip või siis lihtsalt arvutist asja vaadata mõne mõistliku programmiga).

Aga ma tahtsin rääkida selle teemaga seoses kahest asjast:

1) piraatlust süüdistatakse justkui “katastroofilise kahju” tekitamises eelkõige muusika- ja filmitööstusele. Küll aga huvitaval kombel on märgata hoopis tööstuse kasumi suurenemist.
Näiteks muusika puhul ma usun, et piraatlus on parim vahend autori materjali levitamiseks uutele kuulajatele. Kui inimesele meeldib, mis ta kuuleb, siis ta ka ostab albumi või muusikapala endale. Selle seisukoha poolt räägib näiteks alles hiljuti avaldatud uuring UK-s, kus selgus, et piraadid on ka ühtlasti muusikatööstuse suurima käibe tekitajad – ostavad albumeid ja käivad kontsertidel. Sel lihtsalt põhjusel, et muusikasõpradele läheb see asi korda. Teistele inimestele ei lähe. Seega nad ei leia ka motivatsiooni piraatida ja veel vähem osta albumit. (The Independent’i uudis)

2) suur osa tööstusest on mingi väikesearvulise, kuid suure grupi käpa all, mis tähendab, et tahtes “tegijaks” autoriks/loojaks saada, pead kindlasti mingi osapoolega lepingu tegema. Tõenäoliselt pole see leping just eriti magus autorile/artistile ja suuremosa teenitud tuludest ei lähe sugugi mitte autori taskusse – natuke nagu ebaõiglane?

Eks igale artistile on see individuaalne, kuid mitmelt poolt lugedes on jäänud ka mulje, et artistid ei teeni just eriti palju plaadimüügi pealt. See on rohkem tootjafirmade pärusmaa, kes plaate promovad, toodavad ja turustavad üle maailma laiali erinevatesse poodidesse. Artistide peamiseks tuluallikaks on siiski välja toodud live kontserte.

Internet aga võimaldab selliste “vahemeeste” eemaldamist kogu ahelast ja tõenäoliselt see ongi need muidusööjatest organisatsioonid tagajalgadele, kes elavad artistide kulul. Tõenäoliselt on tegemist praegu üleminekuperioodiga, kus nii mõnedki ärimudelid kas kaotavad oma pädevuse või tekivad uued kõrvale.

Lõppmõte

Piraatimine kaotaks mõtte, kui ei aetaks taga hiigelkasumeid ning loomingu levituseks loodaks süsteemid, mille eest võiks maksta mõistlikku tasu.

Näiteks tahaks ma nii mõndagi kodumaist kontserdisalvestust ja telesaadet endale osta isiklikku kogusse, kuid praegu pole see võimalik. Süsteem justkui sunniks tarbima piraatmeediat, kuid piisavalt spetsiifilisi asju pole ka üleilmsest porrivõrgust võimalik leida.

Lahtiüte (Disclaimer)

Ma ei taha pretendeerida selle artikliga mingile intellektuaalomandi temaatika asjatundja tiitlile. Sooviksin pigem juhtida tähelepanu, et midagi on mäda ning asju saaks ajada tunduvalt paremini.

Nimelt 26. märtsil 2009 tuli välja järjekordne versioon ATI suletud lähtekoodiga ajuritest Linuxile, mil nimeks eriti totter täheühend fglrx (tõenäoliselt kuulub see sõne kategooriasse mida-ei-suuda-täis-peaga-välja-öelda). Seal juures oli märkus, et fglrx 9.4 ja edasi ei toeta enam suurt osa (kui mitte kõiki) Radeon X* ja üsapuutritele mõeldud Mobility Radeon X* seeria graafikakiipe. ATI graafikakiipide avaldamiskuupäevad jäid vahemikku 2004-2007.

Mõistagi ei uuene reaalses maailmas riistvara nii nagu mõnes mängus, kus piisab uue tehnoloogia leiutamisest ja silmapilkselt on tehnika viimane sõna levinud kõikidesse asjast puudutatud üksustesse. Seega siis jättis AMD/ATI oma uusimate ajurite toetuseta inimesed, kes olid ostnud 1-2 aastat tagasi uue AMD/ATI graafikakiibiga arvuti. Tõenäoliselt müüdi neid raale hiljemgi. Juu suurkorporatsiooni arvates oli “paranduseks” osta uus graafikakaart. Keegi läpparil on graafikakaarti uuendanud?

Muidu võiks ju nende vanade driveritega rahulikult edasi elada, kuid Ubutnu 9.04 peal on graafika joonistamisel suht oluline komponent X Server uuendatud versioonile 1.6. See aga ei toeta enam vana AMD/ATI fgrlx ajurit. AMD/ATI arendab ka avatud lähtekoodiga ajurit “ati”, “radeon”, “xf86-video-ati” või kuidas iganes seda kellelegi meeldib nimetada. Kuid selle 3D võimekus on hetkel veel alla igasugust arvestust.

Interneeduses ringi surfates leiab workaroundi antud probleemile. Ise pole veel seda lahendust proovida viitsinud, kuna reibas 9.04 ja hea karmaga 9.10 pole revolutsioonilised uuendused. Põhiline featuur, mida kõikjal promotakse, on bootimiseks kuluv aeg, mis muudkui väheneb. No tore on, kuid 8.10 on veel täitsa kenasti toetatud ja turva- või muidu uuendusi tuleb koguaeg. Pealegi mulle meeldivad Compizi mugavad featuurid natuke liiga palju, et asja katki teha.

Nüüd tõenäoliselt arvutit ostes ei ole enam vahet. Olen mõnele uuele ATI graafikaga arvutile installinud viimase Ubuntu ning vaadanud, kuidas Compiz elab ning kuidas 1080p filme saab täisekraaniga vaadata ilma mingisuguse probleemita.

Lõpetuseks

Mida sa ikka peale hakkad, kui suurkorporatsioon kiusab? Probleem on konkreetselt AMD/ATI keeramises. Kasuta veel suletud koodiga tarkvara avatud lähtekoodiga operatsioonisüsteemis …

Lühidalt moraal, kasuta NVidiat, kiusu pärast. Ja blogi sellest, kui keegi kiusab.

No ja see ka muidugi, et enne riistvara soetamist tuleb kasuks korralik taustauuring. Loodetavasti olukord aina paraneb.