.mrt memo

Peegeldan siia teksti äsjasest koolitööst, kuna see aadress, kus see originaalis oli, näib maas olevat. Üks tuttav päris selle kohta ja ma hakkasin mõtlema, et võibolla oleks nutikas see ka kuidagi eestikeelsesse  Vikipeediasse sobitada. Kuid seda mõtlen pärastpoole.

—-

Londoni Ülikooli kuninganna Mary nimelise Õigusinstituudi professor Peter Drahos kategoriseerib intellektuaalomandi seadusliku kaitse ajaloo kolme faasi: territoriaalne, rahvusvaheline ja globaalne. Järgnevalt pisut lähemalt neist ajajärkudest.

Territoriaalne periood

Nagu nimigi vihjata annab, siis seda perioodi iseloomustab õiguste kaitsmine eelkõige mingil suhteliselt väikesel territooriumil, reeglina kas linn või riik. Alguses ei räägitud mõistest „intellektuaalne omand“ – see tuli kasutusele alles 19. sajandi lõpu poole. Eesrindlikumad õiguskaitsjad olid tänapäevase Itaalia erinevad regioonid, Prantsusmaa ja Inglismaa.

Esimene intellektuaalse omandi tüüp, mis võeti seadusliku kaitse alla, oli teaduslikud avastused ja meetodid, mille välja mõtlejail oli võimalik taotleda tänapäevase patendi laadseid dokumente.

Patendid

Teateid esimestest patendilaadsetest lubadest võib leida juba antiik-Kreekast. Keskaja Euroopas Inglismaal oli kuningal kombeks anda välja lubasid nimega litterae patentes ehk „avatud kirju“ (vastandina pitseeritud kirjale), mille omanik sai monopoli vastavas valdkonnas. Üks esimesi teadaolevaid juhtumeid on 1331. aastal kellelegi John Kempe’ile ja tema Kompaniile antud kuninglik luba.

Sarnast praktikat on mainitud ka Firenzes – 1421. aastal anti arhitekt Filippo Brunelleschile pargase ja selle vedamise mehhanismi eest patent. Pargasega transporditi marmorit mööda Arno jõge. [1]

Ajalugu teab rääkida sarnaseid juhtumeid ka Veneetsia vabariigis, kuid seal otsustati lisaks personaalsetele lubadele 1474. aastal vastu võtta ka statuut, millega millega luuakse patentide väljastamise süsteem ning kirjeldatakse patenti kui tehnilise teadmise kaitsevahendit [2]. Veneetsia statuuti peetakse esimeseks intellektuaalomandit käsitlevaks seaduseks.

Järgmisena on teemat käsitletud hulk aega hiljem 1623. aastal Inglise parlamendis vastu võetud „Monopolide statuudis“, mille näiline eesmärk oli monopolide vastu võitlemine, kuid tegelikult peitus kogu sisu „erandites“. Olgugi, et kuninglikke „avatud kirju“ kasutati riigikassa täitmiseks, sunniti kuningas James I statuuti vastu võtma seetõttu, et eelpool mainitud „avatud kirju“ ekspluateeriti laialdaselt ning rahvas nähtavasti nõudis sellise käitumise lõppemist. „Monopolide statuut“ lubab kuningal selliseid monopoli lubasid välja anda ainult uudsete leiutiste puhul ning kuni 20 aastaks. [3]

Üle saja aasta hiljem võtsid patente käsitlevad seadused vastu ka USA (1790. aasta „An ACT to promote the Progress of useful Arts“ ehk kasulike kunstide arendamise kaasaaitamise akt [4]) ja Prantsusmaa (1791. aastal).

Kaubamärgid

Kaubamärgid on ettevõtete poolt kasutatavad kaupade ja teenuste eraldusvahendid. Algselt mõeldud kasutajale kinnitama, et tegu on originaaltootega (-teenusega). Eesti kaubamärgiseaduse paragrahv 6 lõige 1 on kirjas, et kaubamärgina võib registreerida tähelisi, sõnalisi, numbrilisi, kujutislikke ja ruumilisi tähiseid või tähisekombinatsioone [5]. Raske on aru saada, kas see hõlmab ka mujal maailmas praktiseeritavat lõhna ja maitse registreerimist.

Sarnaselt patentidele olid ka kaubamärgid olemas kaua enne neid käsitlevaid juriidilisi dokumente. Üheks esimeseks kaubamärgi ilminguks peetakse Rooma seppade poolt sepistesse graveeritud sümboleid[6]. Samas võib kaubamärgina võtta ka antiikmaailma savipottidele kantud pottseppade märgiseid.

Pikaajalistest tänapäevastest kaubamärkidest tasub mainida Löwenbräu õlut aastast 1383, mida tootis algselt Lõvi (Zum Löwen) kõrtsipidaja, ja Stella Artois nimeline õlu aastast 1366. Samas seaduslikku alust rääkida (riiki valitseva organi juures) „registreeritud kaubamärgist“ on alles aastal 1876 Ühendkuningriigis, mil kaubamärgiks number 1 sai Bassi õlletehase punane kolmnurk [7].

Prantsusmaal võeti kaubamärgiseadus vastu 1857. aastal. [8]

Ühendkuningriigis 1862. aastal vastu võetud Merchandise Marks Act (kauba märkide seadus) märkis kriminaalseks teoks kellegi teise märgi jäljendamise. 1975. aastal võeti vastu seadus, mis võimaldas kaubamärke registreerida, mida siis esimesena kasutas Bassi õlletehas, nagu üleval märgitud.

USAs hakati kaubamärgindust reguleerima pisut hiljem – 1870. aasta seadus tulistati alla Ülemkohtu poolt, misjärel Kongress võttis vastu uue seaduse 1881. aastal [9].

Autoriõigus

Copyrighti ajaloo alguseks loetakse 1709. aasta kuninganna Anne statuuti, mis andis kirjaliku teose autorile õiguse oma teost reprodutseerida. Enne seda valitses printimistööstust Ühendkuningriigis üks ettevõte, kellele autorid müüsid oma teoste kopeerimise/avaldamise õiguse põhimõtteliselt täielikult ära, igaveseks. Kuninganna Anne seadus andis aga õigused autorile 14-ks aastaks ning lisapunktina pidi trükkal jagama 9 koopiat raamatust ära erinevatele suurtele raamatukogudele. Anne statuudi eesmärgiks oli edendada haridust, ideede vaba levikut ja motiveerida autoreid kirjutama uusi teoseid [10].

Järgmiseks autoriõigust käsitlevaks seadusaktiks on USA konstitutsioon aastal 1787, mis annab „avastuste ja kirjandusteoste autorile eksklusiivse õiguse piiratud ajaks oma teose üle teaduse ja kasulike kunstide edendamiseks“ [11].

Rahvusvaheline periood

18. sajandi keskel oli olnud juba mitmeid juhtumeid, kus teistes maades levitati Ühendkuningriigi Charles Dickensi ja teiste kuulsate autorite teoseid, mis tänapäeva mõistes on piraatkoopiad. Järgnevalt tõlgitud katke 1837. aasta Ühendkuningriigi parlamendi istungist:

Kõik populaarsete autorite tööd trükitakse peaaegu kohe suurtes mahtudes Prantsusmaal, Saksamaal ja Ameerikas ning suhteliselt väikeste kuludega. Kõik Sir Walter Scotti, Lord Byroni, Messrs Robert Southey, Thomas Moore ja paljude teise populaarsete autorite tööd trükitakse ja müüakse edasi Galignani ja Bardensi trükikoja poolt Pariisis [12].

Selle vastu kaitseks võeti Uks vastu seadused 1838. ja 1844. aastal, mis lubasid teha teiste riikidega kahepoolseid lepinguid kaitsmaks nende riikide autorite õiguseid UKs ainult juhul kui brittide õigused olid kaitstud seal riigis. Sellele järgnesid mitmed bilateraalsed lepped Euroopa riikidega.

USA 1790. aasta autoriõigusseadus aga lubas kaitset ainult USA kodanikele. Üle 100 aasta järgis USA sellist rahvuslusel põhinevat protektsionismi poliitikat ja võiks öelda lausa, et soosis piraatkoopiate levitamist. Alles pärast Teist Maailmasõda hakkas USA näitama üles tõsisemat huvi selles valdkonnas.

Tagantjärele vaadates võib öelda, et bilateraalsete lepingute näol oli tegu suuremate rahvusvaheliste kokkulepete prelüüdiga. 1883. aastal võeti vastu Pariisi konventsioon, mis reguleeris tööstusliku intellektuaalomandi kaitset, ja 1886 Berni konventsioon, mis reguleeris kirjalikke ja kunstiliste tööde kaitset.

Pariisi konventsiooni sütikuks oli USA ja paljude teiste riikide nurin Maaimanäituste üle. Aastal 1851. leidis Maaimanäitus aset Londonis, kus prints Albert tõstatas teemana ühendatud patentide süsteemi loomise idee[13]. Saksa insener Karl Pieper veenis austerlasi maha pidama Patendi Reformi Kongressi aastal 1873, Maaimanäituse raames, Austria-Hungari pealinnas, Viinis. Järgmine kongress leidis aset 1880. aastal ning 1883. aastal avati konventsioon allkirjastamiseks. Algsete allkirjastajariikide hulka kuulusid Belgia, Brasiilia, Prantsusmaa, Guatemala, Itaalia, Holland, Portugal, El Salvador, Serbia, Hispaania ja Šveits.

Probleem seisnes uute leiutiste eksponeerimises võõral pinnal, mis tähendas, et kogu maailma tarkus tuli Londonisse, Viini ja mujale Maailmanäituste pidamise kohtadesse „koju kätte“ [14]. Samas miski ei keelanud kohalikel võõramaiseid leiutisi kopeerimast.

Berni konventsiooni allikad asuvad Pariisis, kus mõjukad autorid nagu Victor Hugo asutasid Rahvusvahelise Kirjanduse Assotsiatsiooni aastal 1878, peale mida regulaarsete kohtumiste tulemusena esitati 1883. aastal Šveitsi valitsusele Berni konventsiooni kavand, mis 1886. aastal avati allkirjastamiseks kõikidele maadele.

Mõlemad konventsioonid sisaldasid miinimumõiguste hulka, mille kõik liikmesriigid pidid sisse kirjutama ka enda riiklikesse õigusaktidesse.

Edaspidi kirjeldati veel mitmeid konventsioone erinevate intellektuaalomanditüüpide õiguskaitseks rahvusvahelisel tasandil nagu Madriidi kokkulepe kaubamärkide osas (1891), Haagi kokkulepe disaini osas, Rooma konventsioon fonograafiloojate ja -tootjate kaitseks (1961), Rahvusvaheline Uute Taimeliikide Kaitse konventsioon (1961), Patendikoostöö Leping (1970), Integraallülituste Intellektuaalomandi Kaitse Alane Leping (1989) ja ära mainimist väärivad ka eelnenud õigusaktide mitmed ülevaadatud versioonid.

Kõikide nende rahvusvaheliste lepete loomine vajas ka teatavaid administratiivseid kehasid, mis ühinesid 1893. aastal kokku organisatsiooniks nimega BIRPI (prantsuse keeles Bureaux for the Protection of Intellectual Property), mille ülesandeid omakorda hakkas 1967. aastal täitma ÜRO juurde loodud agentuur nimega WIPO (Maailma Intellektuaalomandi Organisatsioon, World Intellectual Property Organization).

Kogu selle rahvusvahelisuse taustal tuleks mainida, et kõik need lepped siiski põhinesid iga maa enda õigusaktidel, mida pidi vastavalt muutma.

Tähelepanuväärne on, et USA liitus Berni konventsiooniga alles 1989. aastal tänu vastumeelsusele oma Autoriõigusseadust ümber teha. USAs oli kohustuslik autoriõiguse kehtima hakkamiseks teose registreerimine ja teose kaasas pidi olema kohustuslik teade autoriõiguse omamisest („All rights reserved“). Need nõuded tulenesid Ameerika riikide vahelisest Buenas Airese konventsioonist, mis on alates 23.08.2000 kaotanud oma sisu, sest viimase osapoolena liitus Berni konventsiooniga tollel kuupäeval Nicaragua, ja Buenas Airese formaalsused pole enam vajalikud Autoriõiguse kehtimiseks [15].

Märkimist väärib, et USA kirjastused kasutasid Berni konventsiooni tugevamat kaitset läbi nö „tagaukse“ ehk kirjastuslepingud allkirjastati lisaks USAle ka mõnes Berni konventsiooniga liitunud riigis nagu Kanada.

Globaalne periood

1960. aastatel olid India ravimite hinnad ühed kõrgeimad maailmas. Seetõttu India seadused lubasid vabamat patendipoliitikat – farmatseutilist tootmisprotsessi oli lubatud patenteerida, kuid keemilisi ühendeid ise mitte. Seetõttu arengumaad eesotsas Indiaga üritasid Pariisi konventsiooni muuta soodsamaks endale, et saada juurdepääsu paljude patentide taha lukustatud tehnoloogiatele. Indiale oli see mõistlik poliitika, kuid USAle näiteks jällegi „jänese sõitmine“.

Seda poliitikat kutsutakse prantsuskeelse väljendiga laissez faire ehk „lase teha“ ja see tähendab igasuguse valitsusepoolse regulatsiooni puudumist [16]. USAs see farmatseutika- ja filmitööstusele mõistagi väga ei meeldinud, kuna nende tööstuste selgrooks peetakse esimesel patente ja teisel autoriõigust.

Globaalse ajastu alguseks võib lugeda just 1980-ndate aastate USA manööverdamist rahvusvahelistel kauplemissüsteemide kõnelustel, et reformida GATTi (Üldine Tariifide ja Kaubanduse Kokkulepe, General Agreement on Tariffs and Trade). Kohtumisi kutsuti Uruguay kõneluste ringiks, mis kulmineerusid 15. aprillil 1994. aastal Rahvusvahelise Kauplemisorganisatsiooni WTO loomisega ja selle liikmelisuse sidumisega TRIPS (Intellektuaalomandi Kaubandusalaste Aspektide, Trade Related Aspects of Intellectual Property Rights) lepingu nõuetega [17].

TRIPSi sidumine WTO liikmelisusega oli USA ohtra lobitöö tulemus ning selle peamisi eesmärke on sundida selliseid maid nagu Venemaa ja Hiina, kes poleks tõenäoliselt kunagi Berni konventsiooniga ühinenud, intellektuaalomandi küsimustes rangemaid seaduseid vastu võtma.

Tähele tuleb panna, et USAl õnnestus siduda intellektuaalomandi küsimus kauplemisküsimustega. TRIPS lepet haldab WTO, mitte WIPO.

TRIPSi nõuded

Mitmed nõuded võeti üle otse Pariisi ja Berni konventsioonidest.

• Autoriõigus peab laienema 50 aastat autori surmast, v.a filmid ja fotod, kus esimesel on kaitseperioodiks määratud 50 aastat loomisest ja teisel vähemalt 25 aastat.
• Autoriõigus peab olema tagatud automaatselt, ilma lisaformaalsusteta.
• Arvutiprogrammid peavad olema autoriõigusseaduse kohaselt „kirjalikud teosed“ ja neile peab olema võimaldatud sama kaitse. [18]
• Patendid peavad olema vähemalt 20 aastase kehtivusega ning väljastatavad kõikides tehnoloogia valdkondades, kuigi ka siin on lubatud erandid. [19]
• TRIPS liikmesmaade kodanikele ei tohi pakkuda mingeid erihüvesid seoses intellektuaalomandiga, mida pole võimaldatud teistele TRIPSiga liitunud liikmesriikide kodanikele.

Eesti Vabariik on WTO liige alates 1999. aastast [20].

Eesti Vabariik liitus Berni konventsiooniga 1927. a, liikmeksolek peatus 1940. a. Eesti taasühines Berni konventsiooniga (1971. a Pariisi redaktsioonis) 26. oktoobril 1994 [21].

Viited

• Peter Drahos (2001) The Universality of Intellectual Property Rights: Origins and Development
• Wikipedia artikli viited patendi seaduste ajaloost:
  • Terrell on Patents, 8th edition edited by J R Jones, London (Sweet & Maxwell) 1934.
  • E Wyndham Hulme, The History of the Patent System under the Prerogative and at Common Law, Law Quarterly Review, vol.46 (1896), pp.141-154
  • Christine MacLeod, Inventing the Industrial Revolution: The English Patent System, 1660-1800, Cambridge University Press, 2002, ISBN 0521893992, 9780521893992, page 11.
• Esimene patendiseadus, Veneetsia (1474) Venetian Statute on Industrial Brevets, Venice (1474)
• Google Books , The silk industry of Renaissance Venice By Luca Molà
• Statute of Monopolies (1623)
• The First United States Patent Statute (April 10, 1790) CHAP. VII. – An ACT to promote the Progreſs of uſeful Arts.
• Eesti vabariigi kaubamärgiseadus
• Brand Names Before the Industrial Revolution, Gary Richardson
• Esimene registreeritud kaubamärk, Bassi õlletehase punane kolmnurk, Ühendkuningriigid (1876) - Case details for Trade Mark 1
• USA kaubamärgiseadusest Wikibooks, US Trademark Law
• Statute of Anne (1709), Ühendkuningriigid
• USA põhiseadus, The Constitution of United States
• Google Books, Global business regulation By John Braithwaite, Péter Drahos, tsitaat lk 59 Ühendkuningriikide parlamendi debattide raportist Hansard aastast 1837.
• Austria-Hungari pealinnas Viinis aset leidnud Maailmanäitus aastal 1873
• Ühendkuningriikide prints Albert (26. august 1819 – 14. detsember 1861)
• Berne konventsiooniga liitunud riigid, Berne Convention for the Protection of Literary and Artistic Works
• Laissez-faire, „lase teha“ poliitika
• Rahvusvahelise kaubanduse loomise kõnelused ning WTO loomine (1994)
• TRIPS leping (1994)
• TRIPS arvutiprogrammidest kui autoriõiguse objektidest
• TRIPS patentidest
• Väisministeerium, Eesti osalemine WTOs (liitumine 13. novembril 1999)
• Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Eesti liitumine Berni konventsiooniga (liitumine 1927, liitumisstaatuse peatumine 1940 ja taasliitumine 26. oktoobril 1994)

Sel nädalal pidin lahkama autoriõigust ja intellektuaalomandi olukorda maailmas. See on kohutavalt suur teema, seega ma pigem vestan vabas vormis kui rõhun pädevatele viidetele. Sellesse teemasse süvenemiseks läheb vaja palju rohkem aega kui paar õhtut.

Autor

Otsustan mina kirjutada raamatu, muusikapala, filmi meisterdada, muudmoodi loomingulisust üles näidata, siis küll on hea – kohe hakkab seadus autorit kaitsma. Vastupidiselt patendile, ei ole mul vaja kuhugile mingit taotlust esitada.

Sattusin ühele äsjase juhtumi artiklile peale, milles räägitakse Pika Hermanni torni lipuheiskamisega kaasneva muusikalise signatuuri muutmisest Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu armuks”. Kirjatükis mainitakse möödaminnes, et Eestis kehtivad autoriõigused peale autori surma 70 aastat. VÄhe sellest, et kogu see teema on äärmiselt totter, aga 70 aastat?! USAs oli see loomingulisust ja jagamist pärssiv arv veel pikem.

Kuna ma pole George R. R. Martin, Dream Theater või Peter Jackson, siis minu teost ei hakata kohe kõikjal levitama ja inimesed ei tunne selle vastu puhtalt minu nime tõttu huvi. Aga millisele autorile ei meeldiks kui inimesed tema teost kogeksid. Autori primaarseks eesmärgiks reeglina ei ole raha tegemine, vaid oma loomingu levitamine võimalikult suurele kuulajas-/vaatajaskonnale.

Suurkorporatsioonid

Kuna ennevanasti polnud internetti, siis peamiseks infolevitusviisiks oli mõistagi paber ning teose paljundamine oli samuti kulukas tegevus. Seetõttu tekkisid loomingu levitamise ja nö “tootmisega” tegelevad firmad. Ajapikku on näiteks Hollywoodi filmitööstuses MPAA kaitsva tiiva alla kogunenud Kuus Suurt (mille taha sulgudes on kirja pandud ka nende hiiglaslikud emakompaniid):

• Walt Disney Motion Pictures Group (The Walt Disney Company)
• Columbia Pictures (Sony Corporation)
• Paramount Pictures (Viacom)
• 20th Century Fox (News Corporation)
• Universal Studios (NBC Universal)
• Warner Bros (Time Warner)

Muusikatööstuses ühendab RIAA nimeline asutus Nelja Suurt:

• EMI
• Sony Music Entertainment
• Universal Music Group
• Warner Music Group

Kindlasti on ka iseseisvaid “labeleid”, kuid ajalugu on näidanud, et need ostetakse suuremate poolt ära või nad lihtsalt surevad välja.

MPAA ja RIAA moodi asutuste eesmärgiks on enda liikmete ehk suurkorporatsioonide õiguste eest seismine.

Piraatlus ja loomingulisuse piiramine

Ma ei kavatse rääkida sellest, kuidas MPAA on teinud “suurepärast” tööd võideldes piraatluse vastu Rootsi riiki ahistades Piraadilahe asjus või seda, kuidas väga suurel hulgal DVD-del on tänapäeval alguses nende “tore” reklaam “You wouldn’t steal a car” (kuna õiget filmijuppi oli netist keeruline leida, siis pakun asemele kultusseriaali IT Crowd võtte teemast), mida vaataja peab iga kord vaatama ilma, et saaks edasi kerida (kui tal pole just tahtmist hankida enda DVD mängijale vastav modchip või siis lihtsalt arvutist asja vaadata mõne mõistliku programmiga).

Aga ma tahtsin rääkida selle teemaga seoses kahest asjast:

1) piraatlust süüdistatakse justkui “katastroofilise kahju” tekitamises eelkõige muusika- ja filmitööstusele. Küll aga huvitaval kombel on märgata hoopis tööstuse kasumi suurenemist.
Näiteks muusika puhul ma usun, et piraatlus on parim vahend autori materjali levitamiseks uutele kuulajatele. Kui inimesele meeldib, mis ta kuuleb, siis ta ka ostab albumi või muusikapala endale. Selle seisukoha poolt räägib näiteks alles hiljuti avaldatud uuring UK-s, kus selgus, et piraadid on ka ühtlasti muusikatööstuse suurima käibe tekitajad – ostavad albumeid ja käivad kontsertidel. Sel lihtsalt põhjusel, et muusikasõpradele läheb see asi korda. Teistele inimestele ei lähe. Seega nad ei leia ka motivatsiooni piraatida ja veel vähem osta albumit. (The Independent’i uudis)

2) suur osa tööstusest on mingi väikesearvulise, kuid suure grupi käpa all, mis tähendab, et tahtes “tegijaks” autoriks/loojaks saada, pead kindlasti mingi osapoolega lepingu tegema. Tõenäoliselt pole see leping just eriti magus autorile/artistile ja suuremosa teenitud tuludest ei lähe sugugi mitte autori taskusse – natuke nagu ebaõiglane?

Eks igale artistile on see individuaalne, kuid mitmelt poolt lugedes on jäänud ka mulje, et artistid ei teeni just eriti palju plaadimüügi pealt. See on rohkem tootjafirmade pärusmaa, kes plaate promovad, toodavad ja turustavad üle maailma laiali erinevatesse poodidesse. Artistide peamiseks tuluallikaks on siiski välja toodud live kontserte.

Internet aga võimaldab selliste “vahemeeste” eemaldamist kogu ahelast ja tõenäoliselt see ongi need muidusööjatest organisatsioonid tagajalgadele, kes elavad artistide kulul. Tõenäoliselt on tegemist praegu üleminekuperioodiga, kus nii mõnedki ärimudelid kas kaotavad oma pädevuse või tekivad uued kõrvale.

Lõppmõte

Piraatimine kaotaks mõtte, kui ei aetaks taga hiigelkasumeid ning loomingu levituseks loodaks süsteemid, mille eest võiks maksta mõistlikku tasu.

Näiteks tahaks ma nii mõndagi kodumaist kontserdisalvestust ja telesaadet endale osta isiklikku kogusse, kuid praegu pole see võimalik. Süsteem justkui sunniks tarbima piraatmeediat, kuid piisavalt spetsiifilisi asju pole ka üleilmsest porrivõrgust võimalik leida.

Lahtiüte (Disclaimer)

Ma ei taha pretendeerida selle artikliga mingile intellektuaalomandi temaatika asjatundja tiitlile. Sooviksin pigem juhtida tähelepanu, et midagi on mäda ning asju saaks ajada tunduvalt paremini.