.mrt memo

• How To Become A Hacker by Eric S. Raymond.

• Kaido Kikkase tõlge eesti keelde

Eric S. Raymond on häkkerimaailmas kahtlemata tuntud nimi ja tema kirjateosed on rangelt soovituslikud lugemised igale tõsisemalt “asjaga” tegelevale inimesele avardamaks maailmapilti ning mõttemaailma. ESR on kahtlemata üks neist “tipphäkkeritest”, kellest ta ise HOWTO-s kirjutab, mistõttu on ta kahtlemata õige mees pealkirjas mainitud kirjatükki kirjutama.

Üldjuhul mõeldakse häkkerist (kõige kitsamas tähenduses) kui programmeerijast, aga häkkerlust võib vaadelda ka laiemalt.

Ma usun, et häkkerlikke põhimõtteid/suhtumist saab edukalt rakendada ka muudes eluvaldkondades, lihtsalt oskused on teised. See osa HOWTOst, kus räägitakse programmeerimisest, tuleb asendada vastava eluvaldkonna loova ja manipuleeriva tegevusega.

Ja lõpetuseks ma arvan, et taoline HOWTO kuluks ära tegelikult misiganes elualal. Abistav, otsekohene, läbinisti aus. Täpselt nagu häkkerikultuurile omane.

Mis oleks Sinu elus teistmoodi läinud, kui Sa oleksid lugenud enne misiganes eriala õpetavasse asutusse astumist lugenud läbi kõikide huvipakkuvate erialade ausad ja otsekohesed HOWTO-d?

Hilisem täiendus

Lugesin just ühte suurepärast teemasse artiklit, mis pani kirja minu mõtted, mida ise ei osanud kohe välja tuua. Paul Buchheit – mees, kes häkkis valmis esimese versiooni Google AdSensest ja Gmaili – kirjutab teemal “rakenduslik filosoofia ehk häkkimine” suurepärase artikli.

Creative Commons (edaspidi CC) on “mõistliku” autoriõiguse levitamise poolt võitlev mittetulundusühing, mis püüab suurendada tasuta kasutatavate ja vabalt levitatavate loovteoste hulka. Tänapäeval on loovteoste levitamise õigused koondunud käputäie maailma võimsate sisu levitajate kätte, kes kasutavad copyright’i kui monopoli kultuuriloome aheldamiseks. Olgu selleks siis muusika-, filmitööstus või kirjutavad autorid. CC püüab näidata, et on olemas ka alternatiiv. Kultuurilise ühisomandi laiendamise vahendiks on CC litsentsid.

Ajalugu

Creative Commons projekt algatati 2001. aastal USA-s grupi inimeste poolt, kelle hulka kuulusid küberruumi seaduste ja intellektuaalomandi eksperdid Michael Carroll, Molly Shaffer Van Houweling ja Lawrence Lessig, MIT arvutiteaduste professor Hal Abelson, juristsist dokumentaalfilmide režisöör ja küberruumi seaduste ekspert Eric Saltzman, tuntud dokumentaalfilmide režisöör Davis Guggenheim, Jaapani ettevõtja Joi Ito ning koolitaja ja ajakirjanik Esther Wojcicki. Need inimesed moodustasid esialgse mittetulundusühingu Creative Commons juhatuse ning tugeva toetajana on märgitud ka organisatsiooni Center for the Public Domain.

Litsentside areng

Juriidilist “koodi” (Lawrence Lessig’i tabav võrdlus tarvara koodiga) aina täiustades, on jõutud 2006. aastal CC litsentsideni versiooninumbriga 3.0 (täiendustest täpsemalt), muuhulgas ollakse neid ka õigusruumi kaupa täpsustamas (ka Eestis).

Põhilise uuendusena võib välja tuua “ühilduvate litsentside” mõiste. CC pole ainus organisatsioon maailmas, mis on pühendunud vaba kultuuri arengule, ning samuti mitte ka ainuke taoliste litsentside “valvur” (GNU). See punkt käib ennekõike Shared Alike litsentside kohta, mille puhul tuletatud tööd peavad omama sama CC litsentsi (nö “nakkuvad litsentsid”). Versiooniga 3.0 on lubatud ka “sarnased” litsentsid, kuigi artikli kirjutamise aegu (nov 2009) pole veel ühtegi konkreetselt nimetatud.

Versiooniga 3.0 parandati ka ühilduvust GNU/Linux Debiani rahvale pahameelt valmistanud punktides, mille puhul oli probleeme CC-BY ja CC-BY-SA litsentside Debiani Sotsiaalse Kokkuleppe põhjal “vabaks” tunnistamisega.

Creative Commons litsentsi omadused

CC litsentsi defineerivad neli omadust:

• BY – Attribution (omistamine) – Kohustus mainida teose originaalautorit. See omadus on olemas kõigil kuuel allpool välja toodud põhilitsentsil.
• SA – Share Alike – Jaga samadel tingimustel ehk identse litsentsiga, millega originaalteostki.
• NC – Noncommercial – Teosega ei tohi raha teenida.
• ND – No Derivative Works – Teost on keelatud ümber teha või täiendada.

Kuus põhilitsentsi

Kasutades neid omadusi, on defineeritud kuus põhilist litsentsi. Litsentsi nimedes on lühendatult omadused kahetäheliste lühenditena ja kõige ette on liidetud eesliide “CC”.

• CC-BY Attribution – pead mainima ära teose originaalautori, kuid võid teost levitada, mudida, ehitada selle najale oma töö, kasutada kommertsiaalselt. Kõige piirangutevabam CC litsents.

• CC-BY-SA Attribution Share Alike – see on väga sarnane avatud lähtekoodiga tarkvara puhul levinud litsentsiga GPL, sest tööd võib kopeerida, uurida, muuta ja levitada, kuid seda peab tegema sama litsentsiga. GPL on samamoodi “nakkav”. See tegelikult tõstatabki küsimuse, et kas mitte ka GPLi ei võiks kasutada sisulitsentsina, mitte ainult tarkvara litsentsina. (Panen endale TODO edasiseks uurimiseks.)
  CC pole vähemalt 2009. aasta novembrikuus välja kuulutanud ühtki litsentsi, mis otseselt ühilduks mingi CC litsentsi põhimõtetega, kuid üldiste põhimõtete järgi võib siiski sarnaseid litsentse välja tuua.
  CC-BY-SA põhimõtteid järgivad  The Free Art License ja Free Software Foundationi Free Documentation License (FDL).

• CC-BY-ND Attribution No Derivatives

• CC-BY-NC Attribution Non-Commercial

• CC-BY-NC-SA Attribution Non-Commercial Share Alike

• CC-BY-NC-ND Attribution Non-Commercial No Derivatives – see litsents piirab teose kasutamist enim. Seda litsentsi kutsutakse ka „tasuta reklaamiks“, kuna seda võib levitada, kuid ainult muutumatult ja teised ei tohi seda kommertsiaalselt kasutada.

Valik CC litsentside kasutusest

Teoste pealkirja ja autori järel on mainitud ära ka litsents, mille all teos on välja lastud. Olgu allolevad näited tõestuseks, et tegemist pole tühiste teostega, vaid tõsiseltvõetava ja tugevalt soovitatava lugemisega.

Mitte-ilukirjandus

• Code 2.0, Lawrence Lessig – CC-BY-SA 2.5 – teos interneti reguleerimisest läbi juriidilise ja tehnoloogilise “koodi” ehk mehhanismide.
• Capitalism 3.0, Peter Barnes – CC-BY-NC-ND 2.5 – teos kapitalismi parendamisest, et arvestataks meie kõigi elukeskkonna säilimisega.
• The Wealth of Networks, Yochai Benkler – CC-BY-NC-SA 2.5 – juuraprofessor analüüsib, kuidas tänapäevane võrgustunud, omavahel ühenduses olev ja infot genereeriv maailm muudab meie senist arusaama ühiskonnast. Kuidas põhiressursiks kujuneb info, mis vastupidiselt seni levinud põhiressurssidele (toit, raha, maavarad, vesi) ei saa otsa.
• Innovation Happens Elsewhere, Ron Goldman & Richard P. Gabriel – CC-BY-NC-SA 2.0 – Kaks Suni inseneri kirjutavad avatud lähtekoodiga tarkvarast ning sellele kaasneva kogukonna loomisest ja koos töötamisest. Mõneti mõeldud vast juhendina eraettevõtetele ja case study’na Suni avavarastumisest (Java, OpenSolaris, MySQL).
• A Japanese guide to Japanese grammar, Tae Kim – CC-BY-NC-SA 3.0 USA – Jaapani grammatika õpik

Ilukirjandus

• Stargazer, Brandon Cole Phillips – CC-BY-NC-ND 3.0 USA
• Futuristic Tales of the Here and Now, Cory Doctorow – CC-BY-NC-SA 3.0 USA – põnev ulmenovellikogu/koomiksiraamat

Muusika

• Nine Inch Nails – Ghosts I-IV esimesed 9 rada – 9 rada 36-st on allalaaditavad CC-BY-NC-SA’ga litsenseeritult. Tegu on instrumentaalalbumiga, mille sisu Trent Reznor tahtiski anda fännidele miksimiseks ja mängimiseks. Senimaani suurim rahvusvaheline muusikaartist, kes on kasutanud CC litsentsi (CC blogi uudis kuupäevast 2.03.2008).
• Drop Alive – CC-BY-ND 2.5 IT – Itaalia raskeroki kollektiiv pakub oma teist albumit “Not Shaking Hands” alla sikutamiseks.

Suuremaid projekte

• Wikipedia – CC-BY-SA 3.0 – mitmekeelne vaba võrguentsüklopeedia, mida igaüks võib täiendada.
• OpenLibrary – nende eesmärgiks on luua igale kunagi avaldatud raamatule oma kodulehekülg. Raamatuid on võimalik veebis lugeda ning kuna süsteem on wiki, siis saab ka raamatuid kohendada kohe. Soovitavaks litsensiks on CC.
• Archive.org – interneti arhiiv, mis sisaldab nii tekste, heli- kui ka videomaterjali, tarkvara ja ka veebilehtede arhiivi (Wayback Machine). Ka neil on soovitatavaks litsentsiks CC, kuid autor võib ka oma sõnadega kirjutada, mida ta lubab teha oma teosega.
• OpenCourseWare – MIT poolt 2002. aastal loodud projekt, mis järkjärgult on uusi ülikooli tasemel õppematerjale vabalt kättesaadavaks teinud. MIT-st on asi ka mujale üle maailma levinud.
• Public Library of Science – CC-BY 2.5 – teadusartiklite vabale avaldamisele pühendunud portaal, praegu näib rõhk olevat asetatud bioloogiale, meditsiinile ja geenitehnoloogiale.
• Flickr – kõik 6 CC põhilitsentsi on võimalikud – fotovaramu
• Muusikasalvestusfirma Magnatune – CC-BY-NC-SA 1.0 – Kõik 128kbps mp3-ed on saadaval CC litsentsi alusel.
• WikiTravel – CC-BY-SA 1.0 (plaanitakse üleminekut CC-BY-SA 3.0 peale) – reisi-wiki. Inimeste poolt täiendatud info reisi sihtpunktide kohta. Siin on huvitav ära mainida, et vahepeal prinditakse veebiportaali info põhjal ka füüsilisi koopiaid välja – siis kui kasutaja seda soovib. Tegu on nö on-demand kirjastusega WikiTravel Press (Boing-boingi uudis selle kohta 19.02.2008).
• Open Clip Art Library – CC-BY 2.5 – kasutajate poolt loodud piltide galerii-varamu.

Eesti

• Tehnokratt.net – CC-BY-NC-SA 3.0 – isand Marvet ei tooda sinna enam nii tihti artikleid, küll aga vahel tuleb ette.
• kultuur.info – CC-BY-NC-SA 1.0 – Eesti kultuurisündmuste kalender.
• Regio Kontuurkaardid – CC-BY-NC-SA 2.0 – geoandmetega tegelev Eesti firma on mõned “värvi ise” ja “täida lüngad” tüüpi kaardid vabalt internetti välja pannud.

Viiteid

• CC tõlkimine Eesti keelde ja mugandamine Eesti õigusruumile
• http://creativecommons.org/about/licenses/
• http://creativecommons.org/about/history
• Creative Commonsi enda loetelu CC raamatutest
• Aine Sotsiaalne Tarkvara ja Võrgukogukonnad loeng “Tarkvara- ja sisulitsentsid” (Kaido Kikkas)
• Üleval kirjutet artikkel on väljavõte meie grupi wiki samanimelisest artiklist
  

Sel nädalal pidin lahkama autoriõigust ja intellektuaalomandi olukorda maailmas. See on kohutavalt suur teema, seega ma pigem vestan vabas vormis kui rõhun pädevatele viidetele. Sellesse teemasse süvenemiseks läheb vaja palju rohkem aega kui paar õhtut.

Autor

Otsustan mina kirjutada raamatu, muusikapala, filmi meisterdada, muudmoodi loomingulisust üles näidata, siis küll on hea – kohe hakkab seadus autorit kaitsma. Vastupidiselt patendile, ei ole mul vaja kuhugile mingit taotlust esitada.

Sattusin ühele äsjase juhtumi artiklile peale, milles räägitakse Pika Hermanni torni lipuheiskamisega kaasneva muusikalise signatuuri muutmisest Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu armuks”. Kirjatükis mainitakse möödaminnes, et Eestis kehtivad autoriõigused peale autori surma 70 aastat. VÄhe sellest, et kogu see teema on äärmiselt totter, aga 70 aastat?! USAs oli see loomingulisust ja jagamist pärssiv arv veel pikem.

Kuna ma pole George R. R. Martin, Dream Theater või Peter Jackson, siis minu teost ei hakata kohe kõikjal levitama ja inimesed ei tunne selle vastu puhtalt minu nime tõttu huvi. Aga millisele autorile ei meeldiks kui inimesed tema teost kogeksid. Autori primaarseks eesmärgiks reeglina ei ole raha tegemine, vaid oma loomingu levitamine võimalikult suurele kuulajas-/vaatajaskonnale.

Suurkorporatsioonid

Kuna ennevanasti polnud internetti, siis peamiseks infolevitusviisiks oli mõistagi paber ning teose paljundamine oli samuti kulukas tegevus. Seetõttu tekkisid loomingu levitamise ja nö “tootmisega” tegelevad firmad. Ajapikku on näiteks Hollywoodi filmitööstuses MPAA kaitsva tiiva alla kogunenud Kuus Suurt (mille taha sulgudes on kirja pandud ka nende hiiglaslikud emakompaniid):

• Walt Disney Motion Pictures Group (The Walt Disney Company)
• Columbia Pictures (Sony Corporation)
• Paramount Pictures (Viacom)
• 20th Century Fox (News Corporation)
• Universal Studios (NBC Universal)
• Warner Bros (Time Warner)

Muusikatööstuses ühendab RIAA nimeline asutus Nelja Suurt:

• EMI
• Sony Music Entertainment
• Universal Music Group
• Warner Music Group

Kindlasti on ka iseseisvaid “labeleid”, kuid ajalugu on näidanud, et need ostetakse suuremate poolt ära või nad lihtsalt surevad välja.

MPAA ja RIAA moodi asutuste eesmärgiks on enda liikmete ehk suurkorporatsioonide õiguste eest seismine.

Piraatlus ja loomingulisuse piiramine

Ma ei kavatse rääkida sellest, kuidas MPAA on teinud “suurepärast” tööd võideldes piraatluse vastu Rootsi riiki ahistades Piraadilahe asjus või seda, kuidas väga suurel hulgal DVD-del on tänapäeval alguses nende “tore” reklaam “You wouldn’t steal a car” (kuna õiget filmijuppi oli netist keeruline leida, siis pakun asemele kultusseriaali IT Crowd võtte teemast), mida vaataja peab iga kord vaatama ilma, et saaks edasi kerida (kui tal pole just tahtmist hankida enda DVD mängijale vastav modchip või siis lihtsalt arvutist asja vaadata mõne mõistliku programmiga).

Aga ma tahtsin rääkida selle teemaga seoses kahest asjast:

1) piraatlust süüdistatakse justkui “katastroofilise kahju” tekitamises eelkõige muusika- ja filmitööstusele. Küll aga huvitaval kombel on märgata hoopis tööstuse kasumi suurenemist.
Näiteks muusika puhul ma usun, et piraatlus on parim vahend autori materjali levitamiseks uutele kuulajatele. Kui inimesele meeldib, mis ta kuuleb, siis ta ka ostab albumi või muusikapala endale. Selle seisukoha poolt räägib näiteks alles hiljuti avaldatud uuring UK-s, kus selgus, et piraadid on ka ühtlasti muusikatööstuse suurima käibe tekitajad – ostavad albumeid ja käivad kontsertidel. Sel lihtsalt põhjusel, et muusikasõpradele läheb see asi korda. Teistele inimestele ei lähe. Seega nad ei leia ka motivatsiooni piraatida ja veel vähem osta albumit. (The Independent’i uudis)

2) suur osa tööstusest on mingi väikesearvulise, kuid suure grupi käpa all, mis tähendab, et tahtes “tegijaks” autoriks/loojaks saada, pead kindlasti mingi osapoolega lepingu tegema. Tõenäoliselt pole see leping just eriti magus autorile/artistile ja suuremosa teenitud tuludest ei lähe sugugi mitte autori taskusse – natuke nagu ebaõiglane?

Eks igale artistile on see individuaalne, kuid mitmelt poolt lugedes on jäänud ka mulje, et artistid ei teeni just eriti palju plaadimüügi pealt. See on rohkem tootjafirmade pärusmaa, kes plaate promovad, toodavad ja turustavad üle maailma laiali erinevatesse poodidesse. Artistide peamiseks tuluallikaks on siiski välja toodud live kontserte.

Internet aga võimaldab selliste “vahemeeste” eemaldamist kogu ahelast ja tõenäoliselt see ongi need muidusööjatest organisatsioonid tagajalgadele, kes elavad artistide kulul. Tõenäoliselt on tegemist praegu üleminekuperioodiga, kus nii mõnedki ärimudelid kas kaotavad oma pädevuse või tekivad uued kõrvale.

Lõppmõte

Piraatimine kaotaks mõtte, kui ei aetaks taga hiigelkasumeid ning loomingu levituseks loodaks süsteemid, mille eest võiks maksta mõistlikku tasu.

Näiteks tahaks ma nii mõndagi kodumaist kontserdisalvestust ja telesaadet endale osta isiklikku kogusse, kuid praegu pole see võimalik. Süsteem justkui sunniks tarbima piraatmeediat, kuid piisavalt spetsiifilisi asju pole ka üleilmsest porrivõrgust võimalik leida.

Lahtiüte (Disclaimer)

Ma ei taha pretendeerida selle artikliga mingile intellektuaalomandi temaatika asjatundja tiitlile. Sooviksin pigem juhtida tähelepanu, et midagi on mäda ning asju saaks ajada tunduvalt paremini.

Selle nädala ülesandeks oli jagada kogemusi mõne vaba tarkvaratoote kasutamisest. Irooniliselt ma jagan hoopis kogemusi suletud koodiga vara kasutamisest, küll aga Linuxil. Otsustasin rääkida pisut ühest totrast juhtumist, mille tõttu ma oma mõttepadjal pole viitsinud hakata Ubuntu versiooni uuendama “vankumatu” Intrepidi (8.10) pealt “reipa” Jaunty (9.04) ja nüüdseks juba “hea karmaga” Karmicu (9.10) peale.

Nimelt 26. märtsil 2009 tuli välja järjekordne versioon ATI suletud lähtekoodiga ajuritest Linuxile, mil nimeks eriti totter täheühend fglrx (tõenäoliselt kuulub see sõne kategooriasse mida-ei-suuda-täis-peaga-välja-öelda). Seal juures oli märkus, et fglrx 9.4 ja edasi ei toeta enam suurt osa (kui mitte kõiki) Radeon X* ja üsapuutritele mõeldud Mobility Radeon X* seeria graafikakiipe. ATI graafikakiipide avaldamiskuupäevad jäid vahemikku 2004-2007.

Mõistagi ei uuene reaalses maailmas riistvara nii nagu mõnes mängus, kus piisab uue tehnoloogia leiutamisest ja silmapilkselt on tehnika viimane sõna levinud kõikidesse asjast puudutatud üksustesse. Seega siis jättis AMD/ATI oma uusimate ajurite toetuseta inimesed, kes olid ostnud 1-2 aastat tagasi uue AMD/ATI graafikakiibiga arvuti. Tõenäoliselt müüdi neid raale hiljemgi. Juu suurkorporatsiooni arvates oli “paranduseks” osta uus graafikakaart. Keegi läpparil on graafikakaarti uuendanud?

Muidu võiks ju nende vanade driveritega rahulikult edasi elada, kuid Ubutnu 9.04 peal on graafika joonistamisel suht oluline komponent X Server uuendatud versioonile 1.6. See aga ei toeta enam vana AMD/ATI fgrlx ajurit. AMD/ATI arendab ka avatud lähtekoodiga ajurit “ati”, “radeon”, “xf86-video-ati” või kuidas iganes seda kellelegi meeldib nimetada. Kuid selle 3D võimekus on hetkel veel alla igasugust arvestust.

Interneeduses ringi surfates leiab workaroundi antud probleemile. Ise pole veel seda lahendust proovida viitsinud, kuna reibas 9.04 ja hea karmaga 9.10 pole revolutsioonilised uuendused. Põhiline featuur, mida kõikjal promotakse, on bootimiseks kuluv aeg, mis muudkui väheneb. No tore on, kuid 8.10 on veel täitsa kenasti toetatud ja turva- või muidu uuendusi tuleb koguaeg. Pealegi mulle meeldivad Compizi mugavad featuurid natuke liiga palju, et asja katki teha.

Nüüd tõenäoliselt arvutit ostes ei ole enam vahet. Olen mõnele uuele ATI graafikaga arvutile installinud viimase Ubuntu ning vaadanud, kuidas Compiz elab ning kuidas 1080p filme saab täisekraaniga vaadata ilma mingisuguse probleemita.

Lõpetuseks

Mida sa ikka peale hakkad, kui suurkorporatsioon kiusab? Probleem on konkreetselt AMD/ATI keeramises. Kasuta veel suletud koodiga tarkvara avatud lähtekoodiga operatsioonisüsteemis …

Lühidalt moraal, kasuta NVidiat, kiusu pärast. Ja blogi sellest, kui keegi kiusab.

No ja see ka muidugi, et enne riistvara soetamist tuleb kasuks korralik taustauuring. Loodetavasti olukord aina paraneb.

Vaatasin Second Lifes taaskord pisut ringi ning mõtlesin jagada veel üht-teist huvitavat.

Overdrive Island

Overdrive relvad

Selline pisike ja kergelt cyberpunk kant (viitega Mona Lisa Overdrive‘le, mõistagi). Tegelikult tundub see olevat “relvaparadiis”, kus on võimalik osta endale mechasid, mingeid lennuki moodi riistu ja arutus koguses tulirelvi. Kuid niipalju kui mina aru saan, on need lihtsalt kostüümi juurde kuuluvad aksessuaarid.

Samurai

Samurai Island

Meeleolukalt kujundatud Jaapani keskaja stiilis majade kompleks, kus võib istuda ja kuulata linnulaulu kirsipuude all, poodelda endale geiša või samurai kostüümi või ka võidelda mõõkadega. Kuid selleks on tarvis ennem kohapealt mõõk hankida ja leida koht, kus omanik lubab võidelda mängijate vahel. Kohapeal demonstreeris mulle asja üks sõbralik neiu nagu pildilt võite veenduda.
Aimu saab Youtube videost. Näha on, et tegu pole just tänapäeva mängude tasemel madinaga, kuid midagi sellegipoolest.
Ise ma vaevalt oleks hakanud endale sellepärast mõõka ostma. Üldsegi saab Second Lifes palju asju ilma väljaminekuteta tehtud. Seega inimesed, kes arvavad, et kindlasti peab palju raha SLi investeerima, arvavad valesti.

Samurai Chick

MotorWorld

Järgmisena jõudsin ühele motoringrajale, kus saab tsiklitega testisõitu teha ja neid ka osta. Kohapeal leidsin jällegi ühe sõbraliku tegelase, kes mulle reegleid tutvustas ning pärast ka korralikku sõitu tegi. Ma ise suutsin jõnksutades kuidagi jõuda ringraja äärealale, kus ma tsikli kaotasin ja kinni jäin.

Chicks'n'Choppers

Lisainfot SL-is toimuvatest mootorspordivõistlustest saab siit. Näib, et eelmisel hooajal jaotati välja üle 60 000 L$ virtuaalauhinnaraha. Kuid uudishimu saab rahuldada ka lihtsalt tsikli proovisõiduks laenutades. Ma ei näinud otseselt mingeid piiranguid proovisõitu ringrajal jätkata lõpmatult. Peale füüsilise piirangu, et konkreetselt maaalalt ei tohtinud väljuda, kuna tegu pole sinu tsikliga, vaid näidiseksemplariga.

RC Shop & Circuit AOBA ManiStore – Yamashita -

Koht, kus saab kaugeltjuhitavate autodega sõita pisikesel ringrajal. Võimalul on võimalus sõita ringi tasuta autoga, kuid on ka võimalus osta mingi vingem auto. Alul peab süsteemist aru saama: võta auto, vii alla rajale pit stoppi, seejärel tule istu ise üles juhitooli ning sõida.
See oli ka üks väga vahva koht. Ma arvan, et kui sinna mitmekesi minna, on emotsioon palju ehedam.

Kaugeltjuhitav auto

Lõpetuseks

… hoomasin ka ühte reklaami, mis pani jälle mõtlema, et inimesed püüavad ikka päris tõsiselt SL-iga raha teha.
Kuna Halloween on lähenemas, siis müüakse Second Lifes vastavaid kostüüme. Võimalus kulutada Lindeni dollareid USA suuruselt teise püha eel. Kumb sina oled? Kas nice või naughty?

Tuletatud sõnadest folk (rahvas) ja taksonoomia ehk rahva poolt klassifitseeritav sisu. Mõeldud on siin erinevaid veebirakendusi, mis aitavad infot sildistada (tag) ja süstematiseerida. Teisisõnu, muuta hallatavamaks. Sõbrad võivad ka sinu sildistatud viitu/pilte/infot jälgida uudisvoogude (RSS/Atom) vahendusel jälgida, sest reeglina saab kasutaja otsutada, kas info on personaalne või avalik.  Alljärgnevalt näide reaalselt ja väga hästi toimivast folksonoomiast:

Del.icio.us – veebiviited ühte kohta

Kuid konkreetselt tahtsin tutvustada 2003. aastal Joshua Schachteri poolt loodud veebiteenust, mille nimi on vahva domeenihäkk. Del.icio.us on nüüdseks (2005. aastast) Yahoo! omanduses ja domeen on muudetud Delicious.com-iks. Kuid see pole vähendanud selle lihtsa, kuid võimsa teenuse mugavust.

Inimesed viitavad sulle midagi, sina vajutad brauseris nuppu, täidad “kirjelduse” välja ning lisad URLi hilisemaks kiireks leidmiseks juurde mõned sildid ja ongi sinu viide kättesaadav sulle ja sõpradele kõikjal üle maailma suvalises arvutis!

Tean inimesi, kes tänapäevani lisavad brauserisse järjehoidjaid (bookmarks) ning siis vahetevahel peavad nad kolima ühest arvustist teise ja see on neile valus. Teinekord nad otsivad sealt asju, terve õhtupooliku. Või kui kodanik tunneb ennast tol õhtul eriti pedantsena, siis ta sorteerib oma netiviidikuid, kuna kunagi varem sai need lihtsalt kiirelt eest ära visatud. Võibolla teevad nad seda samadel põhjustel, miks mõned inimesed ratsutavad hobusega, hoolimata sellest, et [auto|ühistransport|mootorratas|jalgratas] on ammu leiutatud.

Del.icio.us on:

• Lihtsa kasutajaliidesega
• Tasuta
• Inimloetavate lihtsate URLidega (delicous.com/<username>/<tag>)
• RSS uudisvoogudega sõprade viitade jälgimiseks
• avalik API-ga
• lihtsate pluginatega erinevatele veebilehitsejatele (Tulirebasele, Operale, Safarile)

Minu viidavaramu on leitav aadressilt http://delicious.com/martti ning kui Sul, armas lugeja, on meel pisut tusane või lihtsalt midagi targemat teha pole, siis võid vaadata näiteks minu valikut Youtube parematest paladest

Veel näiteid folksonoomia kasutusaladest – Flickr, Orkut tuvastab piltidel näod ja lubab siis neid sildistada mõne kasutajanimega, WordPressis saab artikleid sildistada ning seejärel on neid lihtsam otsida, Last.fm-is saab silte külge riputada muusikapaladele/artistidele nende paremaks süstematiseerimiseks ning näiteid võib tuua kindlasti veel palju.

PS

Nõme asi on see, et ma võiks tuua nüüd mõne näite folksonoomia kasutamise ebaõnnestumisest, kuid ma ei oska. Mis saab olla halba korrapäratu info süstematiseerimises, lihtsamini otsitavamaks tegemises ja enda elu lihtsustamises?

Viiteid

• STVK aine 7. loeng
• Folsonoomia ingliskeelne artikkel Wikipedias
• Wikipedia ingliskeelne artikkel Del.icio.us kohta

Ülesanne: Oletagem, et ühel päeval heliseb telefon ja toru otsas on Wikipedia looja Jimbo Wales küsimusega: “Kuidas võiks Wikipediat veelgi paremaks teha?” Mida talle vastata?

Mediawiki

• No minu esimene probleem oleks kohe WYSIWYG editori puudumine vaikimisi. Inimesed saavad küll artikleid kirjutada, kuid peavad selleks kasutama wiki notatsiooni, mis on küll lihtsam kui HTML, kuid ikkagi vahepealne lahendus teel tõelise WYSIWYG poole. (Kogukonna poolt pakutavatest lisadest parim on FCKeditor.)

• Samuti saaks piltide ja muu meedia lisamist kindlasti lihtsustada kasutades AJAXit.

Kuid need on kõik tarkvaralised probleemid, millega olen ise kokku puutunud Mediawikit näppides ja nendega tegeletakse. Tegu rohkem “nice to have” asjadega, mitte kriitiliste probleemidega.

Wikipedia

Wikipedia peaprobleemiks on sisu kvaliteet, kuna artikleid loovad tavalised inimesed ehk nö mitte-autoriteetsed allikad. Üks Wikipedia loojatest ja de facto juht Jimmy Wales aga vaidleb selles osas vastu, et suvalist entsüklopeediat ei peaks kasutama peamise infoallikana.

Siinkirjutaja arvates võib kvaliteedi üle virisemine ju õige olla, kuid teisalt võttes ei ole lihtne ette kujutada alternatiivset meetodit sellise eksponentsiaalse infohulga töötlemiseks. Pealegi suur osa infost muutub ja täieneb iga päev ning vaevalt tuleb Entsüklopeedia Kirjastus teile koju Eesti Entsüklopeediasse täiendusi ja muudatusi juurde kirjutama. Klassikalised autoriteetide poolt koostatud entsüklopeediad käsitlevad vaid murdosa kogu teabest ja selles nad ongi head.

Samas saab selle vähemuutuva teabe kindlasti tänapäeval ka Wikipediast lihtsalt kätte. Ja kuna paber maksab, siis paber-entsüklopeediast ka tunduvalt põhjalikumalt. Kui just keegi pole näiteks primaatide peale pahaseks saanud, et nende artiklit ära solkida.

Wikipedia mudel

.. on lihtne – kõik saavad artiklit muuta. Süsteem põhineb oletusel, et palju heatahtlikke infomuutjaid likvideerib ära kuritahtlike vandaalide poolt tekitatud kahju. Seega soga võib lisanduda, kuid ajapikku kvaliteet kumuleerub.

Lühidalt: tõenäoliselt pole ma ainus arvates, et Wikipedia väärtus kaalub kaugelt üle tema mõned pisipuudused.

Kui inimesed suhtlevad silmast silma, näost näkku, siis on kogu verbaalse kommunikatsiooni juures nii palju lisadetaile, et tihtipeale läheb sõnum üldse kaduma. Osavamad suudavad ka sõnumi puudumise sõnade laviini taha ära peita nagu poliitikud. Kirjutamine on aga palju toorem, ausam, läbimõeldum tegevus. Ainus meedium siin on sõnad, millega lugejale sõnum edastada. Kommunikatsiooni ei sega tema hajevil pilk mööduvale neiule, tema mõtted eelolevast tööst või hambavalu, millega ta üritab tõtata arsti juurde, kui tüütu sõber sai ta kätte ning üritab talle edastada mingit sõnumit, mille vastuvõtmiseks ta üldse valmis pole.
Kirjutise lugemine on aga ette võetud siis, kui selleks on aega. Kui tähelepanu sellele on suurim. Ja seda suurem vastutus on kirjutajal teha seda efektiivselt ning mõistetavalt. Vastasel korral lihtsalt teda ei loetaks. Seega nii mõneski mõttes on kirjutamine raskem ja aeganõudvam tegevus. Miks siis inimesed ikkagi blogivad? Mõned mõtted selle kohta alljärgnevalt.

• Sõpruskonna ühendamine, sotsialiseerumine – seda ülesannet võib täita mitme vahendiga, blog on vaid üks neist. Näiteks sõpruskonna blog, mida tuntakse TNSi nime all.

• Hobi tutvustamine – tutvustada mingit lahedat teost, mida lugesid, vaatasid, mängisid; rääkida mingi hobi harrastamise tagamaadest ja jagada kogemusi, kuidas seda paremini teha. Näiteks kirjutab Ove lauamängudest ja Metsavana jutustab huvitavalt veidratest filmidest.

• Marketing – Tuua firma inimestele lähemale, anda korporatsioonile inimlik nägu, maineparandus. Jagada uudiseid oma toodete kohta ilma vahendajata ning saada kohest tagasisidet. Ntx Skype.

• Raha teenimine – kõige lihtsam moodus raha teenida on kasutades Google Adsense‘i või muud taolist reklaamipakkumisteenust. See muidugi eeldab, et keegi loeb ka su blogi ja klikkab reklaamilinkidel. Teine võimalus raha teenida blogiga on kirjutada arvustusi tasu eest nagu näiteks https://www.sponsoredreviews.com/ ja http://www.linkworth.com/.

• Ekskribisionism – ekshibitsionistid, ainult et kirjutavat laadi. Mõned inimesed tahavad kõigile pajatada oma isiklikke detaile siis kas olles või unistades avaliku elu tegelaseks olemisest, nö “staar” Eesti mõistes. Siia lähevad eelkõige kõiksugused “täna jõin palju õlut” ja “tõusin-pesin-kammisin-sõin” tüüpi isiklikult kindlasti väga olulised sissekanded, mida vanasti kirjutati isiklikku päevikusse, kuid nüüd avaldatakse kogu maailmale. Siia näiteid igaks juhuks ei too, kuna see julgustaks neid võibolla veel enam kirjutama.

• Altruism – nõuannete postitamine teistele inimestele tasuta on tihti motiveeritud lihtsalt lootusest, et kellelgi teisel läheb sinu poolt lahatud probleemiga pisut lihtsamini tänu sulle. Ja äkki ta siis tuleb ja postitab tänuliku kommentaari ning võibolla annab sulle ka vastu nõu, kui ta leidis mingi veel parema mooduse sinu lahendust “tuunida”. Näiteks Sille toidublogi ja Mihkli mõtted Linuxist ja muust.

• Seikluste jagamine – endale ja teistele näiteks oma reisist kirjutamine. Priit reisis Kagu-Aasias ja Okeaanias ja Marko käis Rumeenias.

• Enesetäiendamiseks – kas õppida kirjutama või õppida kirjutama mingist konkreetsest teemast või hoopis motiveerida end mingi teema kohta uurima, õppima, et paremat artiklit kirjutada.

• Vajadusest – ema, boss, õpetaja nõuavad. Näiteks meil koolis, aine Sotsiaalne Tarkvara ja Võrgukeskkonnad raames on mõned inimesed pidanud looma endale blogi, et sinna “kodutöid” kirjutada. http://kvain.blogspot.com/, http://marionparim.blogspot.com/ ja http://laanekass-idk6100.blogspot.com/.

• Võimalus avaldada oma materjali – ma ei mõtle siin ainult kirjanikke või poeete. Ja blogi pole võibolla ka romaani avaldamiseks parim meedium. Kuid ma räägin suvalisest arvamusavaldusest, kirjutisest, sest kõik ei saa kirjutada Eesti Ekspressi või Arvuti Maailma oma jutte. Seetõttu kasutataksegi veebimeedia vabadusi.

• Uudisteportaal – kui blog on veebileht, kuhu postitatakse postitusi, neid kuvatakse järjestatuna hilisem kõigepealt, sinna saab kommentaare jätta ning poste on võimalik jälgida RSS-i/Atomiga, siis võiks öelda, et ka minut.ee, pingviin.org ja slashdot.org on “blogid”. Blogid, kuhu kirjutavad mitmed inimesed ning eesmärgiks on edastada maailmast uudiseid.

• Sellepärast, et blogimine on pop – et nagu otsest põhjust polnudki. Öelda pole ka nagu midagi, kuid sõbrad-tuttavad soovitasid. Näiteks selline blogi , mis sai kunagi loodud sellepärast, et blog on pop, kuid siis on blogimine juba teisel-kolmandal postitusel pooleli jäänud.

Palju lihtsam oleks vastata küsimusele “millest” inimesed blogivad. Kindlasti on veel teisigi motiive, miks blogida. Kuid minu oletamine lõppegu selleks korraks siin, sest ega keegi teine ju ei tea blogija kirjutussunni tagamaid peale tema enda. Lõpetuseks jäin mõtlema enda motiivide üle ning eelnenust tõenäoliselt kehtiksid nii altruism, enesetäiendamine ning praegu seoses kooliga ka vajadus .

Sel nädalal uurin sellist suhtluskeskkonda ja fenomeni nagu Second Life. Igaüks võib sealt kliendi tasuta alla laadida ja virtuaalmaailma uurima tõtata.

Põhimõtteliselt Massively Multiplayer ja Online, kuid mitte päris mäng, vaid pigem virtuaalmaailmas asetsev jututuba, kuna otsest eesmärki tegevustel pole. Jaluta palmide all, lenda nagu Superman, telepordi teise virtuaalmaailma otsa nagu Star Trekis, osta ja müü nänni, modelleeri ise ümbritsevat maailma ja selles asetsevaid objekte või lihtsalt suhtle inimestega – see ongi Second Life. Aga mitte ainult. Mõne päevaga pole võimalik seal murdosagi näha. Nii püüangi anda pigem esmast muljet ja analüüsida seda algaja virtuaalseikleja vaatenurgast.

Second Life avas virtuaalsed uksed 23. juunil 2003 ning projekti eestvedajaks on algusest peale olnud USA ettevõte nimega Linden Labs. Tuhanded serverid jooksevad Debian Linuxi peal ning paiknevad laiali üle maailma. Virtuaalmaailma residendid ühenduvad serveritesse kasutades Windowsi, Mac OS Xi, Linuxi ja Solarise peal jooksvaid kliente, mis kasutavad 3D graafika jaoks OpenGLi võimalusi.

Analüüs

Lühikese analüüsi aluseks võtan Matt Webbi kriteeriumid, mida võib pidada universaalseteks sotsiaalveebi iseloomustusjoonteks.

• Identiteet – esimene asi, mida Second Life’is pärast registreerimist tehakse, on endale avatari meisterdamine. Eesnime võid ise välja mõelda, kuid perenime pead valima etteantute hulgast. Taolise triki põhjuseks tuuakse veidrate numbritega nimede vältimine. Mõned näevad avatariga väga palju vaeva ning detaile on palju, mida võid paika panna. Alates lõua kujust ja kulmude kõrgusest kuni varba suuruseni ja riietuse materjalini (tekstuur). Ja see pole veel kõik – mängu jooksul võid osta/leida palju valmis olevaid avatare ja oma olemasoleva nende vastu vahetada. Näiteks draakoni raudrüü või tapjarobot. Ehk siis igaüks võib olla selline, kuidas tal vaid viitsimist ja tahtmist enda avatari mudida on.

• Kohalolek – kasutajad teleporteeruvad oma eelmisesse asukohta või enda määratud “koju” ning avatar on nähtav ümbritsevatele inimestele. Juhul kui sõbrad pole ümbruses, siis nende SLis sees olemise jälgimiseks on “kontaktide nimekiri”. Sõbrad on need, kes on sinu sõbrakutse või sina nende kutse vastu võtnud ja kui nad sisse logivad, saad sa pisikese teavituse.

• Vestlused – mõiste “local chat” tähendab võimalust rääkida “kuulmiskauguses” olevate avataridega. Aga suhelda saab ka kaugel asuvate sõpradega, kes on kontakti nimekirjas.

• Rühmad – Sõpruse “taset” on võimalik suurendada nii, et lased kontaktil näha end kaardi peal. Samuti on võimalik SLis moodustada partnerlussuhteid ja siis neid jälle lahutada – seda võib võtta abieluna. Partnerlussuhe maksab 10L$ mõlemale osapoolele ja lahutamine 25L$ lahutamist nõudvale osapoolele. Kuid on olemas ka võimalus kuuluda suuremasse gruppi, mille peamiseks eesmärgiks on koondada avatare mingi ühise tunnuse alusel. Grupid võivad koos olla kinnisvara omanikud, keelata mitte-grupi liikmetel sellele maaalale juurdepääsu. Grupp omab ühist pangakontot, millele laekuvad summad jagatakse ühtlaselt grupi liikmete vahel. Kuid grupp on ka lihtsalt “veel üks moodus kuuluda kuhugile”; sinu gruppi kuuluvus on mainitud ära profiilis ja tihti iseloomustab gruppi ka avatari nime ees paiknev string.
  

  Haidega vee all

• Maine – lihtsaimaks reputatsiooni teenimise mooduseks on nagu tavalises maailmaski teiste inimeste abistamine. Sellest aga ei jää mingit märki maha peale jälje konkreetse inimese mälus. Natukene paremini annab materialistlikus maailmas mõõta asju rahas. SLs on rahaühikuna kasutusel Lindeni dollarid ehk L$ ning neid on võimalik osta ka reaalse raha, USA dollarite eest. Selle raha eest saab siis erinevatest poodidest osta igasugust rohkem ja vähem veidrat nänni. Näiteks esimesel päeval sain sõbraks ühe tüübiga, kes oli just ostnud kahe kohalise allveelaeva 800L$ eest ja tegi mulle sellega demo sõidu haide ja korallide vahel. Lootsin leida ka midagi “karma” laadset ehk siis mitte-rahalist reputatsiooni mõõdikut, kuid midagi sellist silma ei hakanud. Tüütud tegelased on võimalik vaigistada (mute), kuid tublisid ja abivalmid jäid paraku autasuta. Küsisin nõu nii mõneltki residendilt, kes seda ka lahkelt jagasid.

• Jagamine – suheldes võid jagada äsja mainitud informatsiooni, sinu kaardi peal asuvaid huvitavaid sihtpunkte (landmarks), aga ka raha ja nänni, mida oled aja jooksul korjanud. Lisaks reaalelulistele komponentidele nagu värv, kuju, suurus, on SLi nännil ka omadus kopeeruda (või eksklusiivsemate asjade puhul jälle mitte). Minul jäi mulje, et vähemalt alguses saadaval olevaid tasuta asju sai anda teistele nagu arvuti faile – copy-paste. Ühes raamatus üks mees küll kusagil 33 AD copy-pastes rahvale leiba ja kala, kuid selle reaalelulisus jäägu igaühe enda otsustada. Oletan, et ülal mainitud allveelaeva-tüüp ei saa nii lihtsalt oma suurt investeeringut paljundada. Samas on aga täiesti aktiivselt toimivad turud, kus müüakse Second Life nänni ning mõned teenivad selle pealt täitsa korralikult.

Veel huvitavat Second Lifes

• Raha kulutamine – Second Lifes kulutatakse raha päris korralikult. Näiteks 2009 augusti kohta käiv statistika näitas, et rohkem kui 1ML$ kulutavaid residente on 1126. Üldse raha kulutavaid kliente on 473553, seega täiesti aukartust äratav kogus. Samas võib Second Life’i ka täiesti tasuta mängida.

• Raha teenimine – Lisaks raha kulutamisele on olemas ka täiesti ulmelistesse numbritesse ulatuvad raha teenijad. Kui sellest allikast nüüd õigesti aru saada, siis 1,7M$ käib kvartali kohta ning tegu on kingamüümisäriga. 1M$ kanti äriga tegelevad ka kinnisvara ja mööbli ärimehed. NB! Tegu on päris reaalsete USA dollaritega $!

• Universaalne Translaator – Second Life on üleilmne multilinguaalne keskkond ning kui keegi hakkab rääkima prantsuse keeles, siis on võimalik hankida endale Google Translatori abiga töötav vidin, mis sulle teksti inglisekeelseks tõlgib. Olemas pidi olema ka teisi sarnaseid vidinaid. Kasutasin tasuta riista oma esimestes seiklustes üpris ohtralt ja olgugi, et tegu pole ideaalse riistaga, ajab see korrektse kirjutamise puhul asja täiesit ära, mõlemale osapoolele. Täiesti hämmastav.
  

  Eesti virtuaalsaatkond

• Eesti saatkond – Eesti lõi 100KEEKu eest saatkonna Second Life’i, mille peamiseks eesmärgiks on tutvustada meie pisikest riiki. Lisaboonusena on võimalik alustada ka Eesti viisa taotlemist otse SList. Virtuaalsaatkonna uudisteblogi. Välisministeeriumi infolehekülg virtuaalsaatkonna kohta.

• Pariis aastal 1900 ja Eiffeli torn – Eiffeli torn, nähtavasti projekti raames, millega üritatakse taastada Pariisi aastal 1900.

Huvitavat on kindlasti veel päevadeks, nädalateks ja kuudeks ning kui aega saan, siis uurin seda vinget virtuaalollust kindlasti edasi.

Linke

Kiire lugemine alustajale – http://secondlife.com/support/quickstart/
Wikipedia ülevaade Second Lifest – http://en.wikipedia.org/wiki/Second_Life

Inimesi on 10-suguseid – kes teavad, mis on Twitter, ja kes VEEL ei tea (ja samuti jagunevad inimesed 10-ks selle põhjal, kes saavad binaarist aru ja kes mitte). Järgnevalt siis lühitutvustus teisele kategooriale, kus iganes te seni elanud olete.

Mis?

Twitter on veebiteenus, kuhu registreerunud kasutaja saab saata laiale maailmale lugemiseks 140 tähemärki korraga. Poliitikud ei suuda taolisse pikkusesse tihti isegi mitte ühte lauset mahutada, rääkimata sisust. Teised jällegi loovad luuletusi ja lühijutustusi. Samas võib tegu olla ka uudisvooga, ettevõttega, organisatsiooniga või hoopis vanaemaga.

Vabandan kohe kiirelt nende ees, kel minu tõttu paar tundi elust kaotsi läks, sest jäid eelnevaid-järgnevaid linke “ma veel natuke”-lugema. Ma tean, mida te tunnete. Tean ikka küll.

Twitter on tasuta mikroblogimiskeskkond, kuhu aktiivsemad ekskribitsionistid võivad postitada 1000 sõnumit ööpäevas.

Twitter on sotsiaalvõrgustik, mille abil saab olla kursis oma (Twitteri-)sõprade, muidu inimeste või organisatsioonide postitustega kasvõi 150 korda tunnis.

Twitter on taskuhäälingu (podcast) agregeerimisteenuse Odeo (http://odeo.com/) töötaja Jack Dorsey poolt 2006. aastal loodud veebiteenus, mille ideeks oli tahtmine olla kursis oma sõprade tegevusega. Nii saavadki nüüd inimesed üle maailma vastata lihtsale küsimusele “mida sa teed” ning säutsu (tweet) saavad kätte kõik jälgijad. Esimene säuts pärinebki Jack Dorsey’lt ajatempliga 21. märts 2006 12:50 ja sisuks oli “just setting up my twttr”.

Twitter on loonud avaliku API, mida kasutab väga palju erinevaid klient-rakendusi kõige erinevamatel platvormidel. Populaarsemad postitamisvahendid on Adobe Airil põhinevad TweetDeck, Spaz ja Twhirl, Twitterfeed – veebiteenus blogi liidestamiseks Twitteriga, Tulirebase lisa Echofon (endine TwitterFox), HootSuite – Web2.0 rakendus rohkete lisaseadmetega “tööstuslikuks” kasutamiseks, iPhone rakendus TwitterFon, twidroid Google Androidi platvormile ja veel palju teisi veebiteenuseid/klientrakendusi kõikvõimalikele platvormidele.
Ja see pole veel kõik – on olemas progejupike Second Life sees tweetimiseks, Twitteri abil saab mängida fantasy seiklusmängu, lihtsamaid sõna ära arvamise mänge jne. Võimalused näivad lõputuna.

Statistikat

Kui alguses kasutasid Twitterit Odeo töötajad sisemiselt, siis avati 2006. aasta juulis teenus ka avalikkusele. Tänaseks on Twitter juba müstiline edulugu, kontosid tundub olevat loodud 50M kanti. Iseasi, palju neist kasutajatest ka reaalselt säutsuvad.

Sysomos.com analüüsis 2009. aasta juunis 11,5M Twitteri kontot ning selgus, et 21% loodud kasutajaid pole kunagi säutsunud.

• 72,5% kasutajatest on registreerinud 2009. aasta esimese 5 kuu jooksul – milline kasv!

• 85,3% kasutajatest postitavad vähem kui 1 staatuse uuenduse päevas.

• 93,6% kasutajates on jälgijaid vähem kui 100. 92,4% kasutajatest jälgib vähem kui 100 kasutajat.

• 75% kogu aktiivsust tekitavad kõigest 5% kasutajaid.

• 50% postitustest tehakse kasutades teisi, muuhulgas ka ülal mainitud rakendusi, mitte twitter.com lehel pakutavat veebiliidest.

Kuu aega hiljem laiendati uuringut aktiivse 5% täpsema uurimisega, kelle kohta leiti järgmist.

• 32% säutsudest teevad botid, kes postitavad üle 150 postituse päevas nagu näiteks @diggupdates, @deliciousrecent, @imdb, @nieuwslijstnl, @dogbook, @combatsi. Viimased kolm olid kõige aktiivsemad botid postitades üle 2000 postituse päevas (võibolla uuringu ajal oli päevalimiit suurem?) – Hollandi uudised, reaalajalised uuendused lemmikloomade tegemistest ning Second Life’i mängusisesed võitlused.

• Seega siis üle 150 postituse päevas säutsujad on suure tõenäosusega botid – uudisteagentuurid, marketingi inimesed vms

• 60.6% aktiivseid kasutajaid elab USAs, 6,9% UKs, 4,7% Jaapanis, 4,3% Kanadas.

• 88% kasutajal pole möödunud ühtki päeva postitamata

• 33,7% on liitunud Twitteriga alles sel aastal (võrreldes kogukasutajate 72,5%, on selge, et suuremosa aktiivsed postitajad on postitanud juba üle aasta ja tõenäoliselt ka jätkab nii)

Sellised huvitavad numbrid.

Kasutajaid

Alguses oli Jack. Jack lõi Twitteri ja näitas seda rahvale. Ja rahvas nägi, et see on hea, ning nad hakkasid säutsuma. Ning säutse sai väga palju.

Tänaseks võib Twitteris kohata paljusid avaliku elu tegelasi ja suuremaid organisatsioone, poliitikuid, meelelahutajaid, firmajuhte jne. Tõesti, oleks huvitav leida mingi eluala esindajat, keda pole Twitteris. Alljärgnevalt mõned üksikud näited, keda olen oma lühikese säutsumisajaloo jooksul hoomanud.

Stenbocki maja – Eesti valitsuse uudistevoog, mille kohta käiva Larko kriitikaga peab nõustuma.

Downing Street 10 – UK peaminister

Barack Obama või vähemalt tema meeskond tweetis valimiste ajal jõudsalt ja ka praegu leiab sealt teinekord pressiteateid.

The White House official Twitter account.

Kevin Spacey – “Endine kingakaupmees püüab nüüd filmide ja teatrite kallal kätt. Soovige mulle edu.”

Arnold Schwarzenegger – kubernaator

Twitter on aina enam ka “vana kooli meedia” poolt viidatav allikas. Vaatasin just üks päev CNNi ja Jim Clancy luges jälle otse eetris vaatajate säutse.

Oprah – kuulus Jänkistani vestlussaate tädi

Stephen Fry – ametlikult üks naljakamaid mehi maailmas ja audioraamatuid loeb ta ka väga hästi

Rein Raud – TLÜ rektor, ametlikult üks vaimukamatest eestlastest Twitteris

Mihkel Raud – eelmise vend, vänge, kuid tihti õige ütlemisega raudmees ise.

Sten Tamkivi – Skype Eesti boss

Marko Mihkelson – Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees

Keit Pentus

Säutsukaaperus

Palju kasutajaid tähendab kahtlemata, et tuleb ka “igasuguseid”, kes üritavad esineda kellegi teisena, kui tema ise – identiteedivargus. Inglise keeles on selleks juba oma mõiste loodud – twitterjacking (tuletatud sõnast highjacking). Tegu pole kuriteoga, kui keegi sinu nimelise konto registreerib, kuid eks ta üks valu ahtris ole. Mõned näited: Christopher Walken, Bill Gates ja Condolezza Rice.

Kuid selle vastu näib olevat algatatud aktsioon Verified Account (kinnitatud kasutaja), mille märki oli näha ntx ülalmainitute hulgas Steven Fry kontol. Twitter mõistagi ei jõua kinnitada kõikide kontosid, kuid mõned populaarsemad püütakse üle käia. Vähemalt nii nad lubavad.

Kokkuvõtvalt

Inimesed tavaliselt jõuavad Twitterini läbi oma lähedase tuttava, kelle säutse alguses huviga jälgitakse. Kuid mõne aja möödudes leitakse sealt kindlasti teisigi huvitavaid postitajaid, kellega suhtlus on korraga vaid käe ulatuses. Tõenäoliselt suurema osa säutsujatega ei puutuks me päris elus kunagi muidu kokku. Suhtlemisvajaduse rahuldamine on lihtsam kui kunagi varem, sest kusagil üle maakera keegi ikka säutsub - aja mõistel puudub sellises globaalses keskkonnas otsene sisu. Kahtlustan, et kui teha statistikat, siis Eesti inimeste säutse ilmub suurema tõenäosusega Eesti päeva ajal. Kuid keelelisi piiranguid pole, ööinimene võib leida parima sõbra Kiribati saarte ajavööndist.

Twitteri fenomenile on teed sillutanud personaalarvutite, Interneti ja nutitelefonide laialdane levik, aga ka veebitehnoloogiate tormiline areng (Web2.0/AJAX, Ruby on Rails). Tehnoloogiline baas oli selliseks sotsiaalveebiks valmis. Peamisteks eduargumentideks võib pidada idee lihtsust ja geniaalset teostatust, hoogu annavad kahtlemata juurde avatud API, sellel põhinevad uued rakenduse ja metsik juurde voolav kasutajate kogus.

“The avalanche has started, it is too late for the pebbles to vote.“
– Suursaadik Kosh, Babylon 5.

Twitter on siin selleks, et jääda.

Säutsumiseni,
twitter.com/dotmartti

PS
Eero pakkus mulle välja “säutsukaaperduse”, tänud!

PPS
Artikkel oli motiveeritud Kaku ainest Sotsiaalne tarkvara ja võrgukogukonnad, kuna ma hakkasin sügisest uuesti koolis käima ja aine raames uurime sotsiaalveebi ja võrgukogukondi. Samuti ma olen juba tahtnud ammu võtta pisut enam aega ja uurida Twitterit kui kõige vingemat Web2.0 tükki veebis. Tore, et selle tee ette võtsin.