.mrt memo

tail -f /dev/mind > blog

Archive for the ‘intellectualproperty’ Category

Intellektuaalomandi ajaloost

leave a comment »

Peegeldan siia teksti äsjasest koolitööst, kuna see aadress, kus see originaalis oli, näib maas olevat. Üks tuttav päris selle kohta ja ma hakkasin mõtlema, et võibolla oleks nutikas see ka kuidagi eestikeelsesse  Vikipeediasse sobitada. Kuid seda mõtlen pärastpoole.
—-

Londoni Ülikooli kuninganna Mary nimelise Õigusinstituudi professor Peter Drahos kategoriseerib intellektuaalomandi seadusliku kaitse ajaloo kolme faasi: territoriaalne, rahvusvaheline ja globaalne. Järgnevalt pisut lähemalt neist ajajärkudest.

Territoriaalne periood

Nagu nimigi vihjata annab, siis seda perioodi iseloomustab õiguste kaitsmine eelkõige mingil suhteliselt väikesel territooriumil, reeglina kas linn või riik. Alguses ei räägitud mõistest „intellektuaalne omand“ – see tuli kasutusele alles 19. sajandi lõpu poole. Eesrindlikumad õiguskaitsjad olid tänapäevase Itaalia erinevad regioonid, Prantsusmaa ja Inglismaa.

Esimene intellektuaalse omandi tüüp, mis võeti seadusliku kaitse alla, oli teaduslikud avastused ja meetodid, mille välja mõtlejail oli võimalik taotleda tänapäevase patendi laadseid dokumente.

Patendid

Teateid esimestest patendilaadsetest lubadest võib leida juba antiik-Kreekast. Keskaja Euroopas Inglismaal oli kuningal kombeks anda välja lubasid nimega litterae patentes ehk „avatud kirju“ (vastandina pitseeritud kirjale), mille omanik sai monopoli vastavas valdkonnas. Üks esimesi teadaolevaid juhtumeid on 1331. aastal kellelegi John Kempe’ile ja tema Kompaniile antud kuninglik luba.

Sarnast praktikat on mainitud ka Firenzes – 1421. aastal anti arhitekt Filippo Brunelleschile pargase ja selle vedamise mehhanismi eest patent. Pargasega transporditi marmorit mööda Arno jõge. [1]

Ajalugu teab rääkida sarnaseid juhtumeid ka Veneetsia vabariigis, kuid seal otsustati lisaks personaalsetele lubadele 1474. aastal vastu võtta ka statuut, millega millega luuakse patentide väljastamise süsteem ning kirjeldatakse patenti kui tehnilise teadmise kaitsevahendit [2]. Veneetsia statuuti peetakse esimeseks intellektuaalomandit käsitlevaks seaduseks.

Järgmisena on teemat käsitletud hulk aega hiljem 1623. aastal Inglise parlamendis vastu võetud „Monopolide statuudis“, mille näiline eesmärk oli monopolide vastu võitlemine, kuid tegelikult peitus kogu sisu „erandites“. Olgugi, et kuninglikke „avatud kirju“ kasutati riigikassa täitmiseks, sunniti kuningas James I statuuti vastu võtma seetõttu, et eelpool mainitud „avatud kirju“ ekspluateeriti laialdaselt ning rahvas nähtavasti nõudis sellise käitumise lõppemist. „Monopolide statuut“ lubab kuningal selliseid monopoli lubasid välja anda ainult uudsete leiutiste puhul ning kuni 20 aastaks. [3]

Üle saja aasta hiljem võtsid patente käsitlevad seadused vastu ka USA (1790. aasta „An ACT to promote the Progress of useful Arts“ ehk kasulike kunstide arendamise kaasaaitamise akt [4]) ja Prantsusmaa (1791. aastal).

Kaubamärgid

Kaubamärgid on ettevõtete poolt kasutatavad kaupade ja teenuste eraldusvahendid. Algselt mõeldud kasutajale kinnitama, et tegu on originaaltootega (-teenusega). Eesti kaubamärgiseaduse paragrahv 6 lõige 1 on kirjas, et kaubamärgina võib registreerida tähelisi, sõnalisi, numbrilisi, kujutislikke ja ruumilisi tähiseid või tähisekombinatsioone [5]. Raske on aru saada, kas see hõlmab ka mujal maailmas praktiseeritavat lõhna ja maitse registreerimist.

Sarnaselt patentidele olid ka kaubamärgid olemas kaua enne neid käsitlevaid juriidilisi dokumente. Üheks esimeseks kaubamärgi ilminguks peetakse Rooma seppade poolt sepistesse graveeritud sümboleid[6]. Samas võib kaubamärgina võtta ka antiikmaailma savipottidele kantud pottseppade märgiseid.

Pikaajalistest tänapäevastest kaubamärkidest tasub mainida Löwenbräu õlut aastast 1383, mida tootis algselt Lõvi (Zum Löwen) kõrtsipidaja, ja Stella Artois nimeline õlu aastast 1366. Samas seaduslikku alust rääkida (riiki valitseva organi juures) „registreeritud kaubamärgist“ on alles aastal 1876 Ühendkuningriigis, mil kaubamärgiks number 1 sai Bassi õlletehase punane kolmnurk [7].

Prantsusmaal võeti kaubamärgiseadus vastu 1857. aastal. [8]

Ühendkuningriigis 1862. aastal vastu võetud Merchandise Marks Act (kauba märkide seadus) märkis kriminaalseks teoks kellegi teise märgi jäljendamise. 1975. aastal võeti vastu seadus, mis võimaldas kaubamärke registreerida, mida siis esimesena kasutas Bassi õlletehas, nagu üleval märgitud.

USAs hakati kaubamärgindust reguleerima pisut hiljem – 1870. aasta seadus tulistati alla Ülemkohtu poolt, misjärel Kongress võttis vastu uue seaduse 1881. aastal [9].

Autoriõigus

Copyrighti ajaloo alguseks loetakse 1709. aasta kuninganna Anne statuuti, mis andis kirjaliku teose autorile õiguse oma teost reprodutseerida. Enne seda valitses printimistööstust Ühendkuningriigis üks ettevõte, kellele autorid müüsid oma teoste kopeerimise/avaldamise õiguse põhimõtteliselt täielikult ära, igaveseks. Kuninganna Anne seadus andis aga õigused autorile 14-ks aastaks ning lisapunktina pidi trükkal jagama 9 koopiat raamatust ära erinevatele suurtele raamatukogudele. Anne statuudi eesmärgiks oli edendada haridust, ideede vaba levikut ja motiveerida autoreid kirjutama uusi teoseid [10].

Järgmiseks autoriõigust käsitlevaks seadusaktiks on USA konstitutsioon aastal 1787, mis annab „avastuste ja kirjandusteoste autorile eksklusiivse õiguse piiratud ajaks oma teose üle teaduse ja kasulike kunstide edendamiseks“ [11].

Rahvusvaheline periood

18. sajandi keskel oli olnud juba mitmeid juhtumeid, kus teistes maades levitati Ühendkuningriigi Charles Dickensi ja teiste kuulsate autorite teoseid, mis tänapäeva mõistes on piraatkoopiad. Järgnevalt tõlgitud katke 1837. aasta Ühendkuningriigi parlamendi istungist:

Kõik populaarsete autorite tööd trükitakse peaaegu kohe suurtes mahtudes Prantsusmaal, Saksamaal ja Ameerikas ning suhteliselt väikeste kuludega. Kõik Sir Walter Scotti, Lord Byroni, Messrs Robert Southey, Thomas Moore ja paljude teise populaarsete autorite tööd trükitakse ja müüakse edasi Galignani ja Bardensi trükikoja poolt Pariisis [12].

Selle vastu kaitseks võeti Uks vastu seadused 1838. ja 1844. aastal, mis lubasid teha teiste riikidega kahepoolseid lepinguid kaitsmaks nende riikide autorite õiguseid UKs ainult juhul kui brittide õigused olid kaitstud seal riigis. Sellele järgnesid mitmed bilateraalsed lepped Euroopa riikidega.

USA 1790. aasta autoriõigusseadus aga lubas kaitset ainult USA kodanikele. Üle 100 aasta järgis USA sellist rahvuslusel põhinevat protektsionismi poliitikat ja võiks öelda lausa, et soosis piraatkoopiate levitamist. Alles pärast Teist Maailmasõda hakkas USA näitama üles tõsisemat huvi selles valdkonnas.

Tagantjärele vaadates võib öelda, et bilateraalsete lepingute näol oli tegu suuremate rahvusvaheliste kokkulepete prelüüdiga. 1883. aastal võeti vastu Pariisi konventsioon, mis reguleeris tööstusliku intellektuaalomandi kaitset, ja 1886 Berni konventsioon, mis reguleeris kirjalikke ja kunstiliste tööde kaitset.

Pariisi konventsiooni sütikuks oli USA ja paljude teiste riikide nurin Maaimanäituste üle. Aastal 1851. leidis Maaimanäitus aset Londonis, kus prints Albert tõstatas teemana ühendatud patentide süsteemi loomise idee[13]. Saksa insener Karl Pieper veenis austerlasi maha pidama Patendi Reformi Kongressi aastal 1873, Maaimanäituse raames, Austria-Hungari pealinnas, Viinis. Järgmine kongress leidis aset 1880. aastal ning 1883. aastal avati konventsioon allkirjastamiseks. Algsete allkirjastajariikide hulka kuulusid Belgia, Brasiilia, Prantsusmaa, Guatemala, Itaalia, Holland, Portugal, El Salvador, Serbia, Hispaania ja Šveits.

Probleem seisnes uute leiutiste eksponeerimises võõral pinnal, mis tähendas, et kogu maailma tarkus tuli Londonisse, Viini ja mujale Maailmanäituste pidamise kohtadesse „koju kätte“ [14]. Samas miski ei keelanud kohalikel võõramaiseid leiutisi kopeerimast.

Berni konventsiooni allikad asuvad Pariisis, kus mõjukad autorid nagu Victor Hugo asutasid Rahvusvahelise Kirjanduse Assotsiatsiooni aastal 1878, peale mida regulaarsete kohtumiste tulemusena esitati 1883. aastal Šveitsi valitsusele Berni konventsiooni kavand, mis 1886. aastal avati allkirjastamiseks kõikidele maadele.

Mõlemad konventsioonid sisaldasid miinimumõiguste hulka, mille kõik liikmesriigid pidid sisse kirjutama ka enda riiklikesse õigusaktidesse.

Edaspidi kirjeldati veel mitmeid konventsioone erinevate intellektuaalomanditüüpide õiguskaitseks rahvusvahelisel tasandil nagu Madriidi kokkulepe kaubamärkide osas (1891), Haagi kokkulepe disaini osas, Rooma konventsioon fonograafiloojate ja -tootjate kaitseks (1961), Rahvusvaheline Uute Taimeliikide Kaitse konventsioon (1961), Patendikoostöö Leping (1970), Integraallülituste Intellektuaalomandi Kaitse Alane Leping (1989) ja ära mainimist väärivad ka eelnenud õigusaktide mitmed ülevaadatud versioonid.

Kõikide nende rahvusvaheliste lepete loomine vajas ka teatavaid administratiivseid kehasid, mis ühinesid 1893. aastal kokku organisatsiooniks nimega BIRPI (prantsuse keeles Bureaux for the Protection of Intellectual Property), mille ülesandeid omakorda hakkas 1967. aastal täitma ÜRO juurde loodud agentuur nimega WIPO (Maailma Intellektuaalomandi Organisatsioon, World Intellectual Property Organization).

Kogu selle rahvusvahelisuse taustal tuleks mainida, et kõik need lepped siiski põhinesid iga maa enda õigusaktidel, mida pidi vastavalt muutma.

Tähelepanuväärne on, et USA liitus Berni konventsiooniga alles 1989. aastal tänu vastumeelsusele oma Autoriõigusseadust ümber teha. USAs oli kohustuslik autoriõiguse kehtima hakkamiseks teose registreerimine ja teose kaasas pidi olema kohustuslik teade autoriõiguse omamisest („All rights reserved“). Need nõuded tulenesid Ameerika riikide vahelisest Buenas Airese konventsioonist, mis on alates 23.08.2000 kaotanud oma sisu, sest viimase osapoolena liitus Berni konventsiooniga tollel kuupäeval Nicaragua, ja Buenas Airese formaalsused pole enam vajalikud Autoriõiguse kehtimiseks [15].

Märkimist väärib, et USA kirjastused kasutasid Berni konventsiooni tugevamat kaitset läbi nö „tagaukse“ ehk kirjastuslepingud allkirjastati lisaks USAle ka mõnes Berni konventsiooniga liitunud riigis nagu Kanada.

Globaalne periood

1960. aastatel olid India ravimite hinnad ühed kõrgeimad maailmas. Seetõttu India seadused lubasid vabamat patendipoliitikat – farmatseutilist tootmisprotsessi oli lubatud patenteerida, kuid keemilisi ühendeid ise mitte. Seetõttu arengumaad eesotsas Indiaga üritasid Pariisi konventsiooni muuta soodsamaks endale, et saada juurdepääsu paljude patentide taha lukustatud tehnoloogiatele. Indiale oli see mõistlik poliitika, kuid USAle näiteks jällegi „jänese sõitmine“.

Seda poliitikat kutsutakse prantsuskeelse väljendiga laissez faire ehk „lase teha“ ja see tähendab igasuguse valitsusepoolse regulatsiooni puudumist [16]. USAs see farmatseutika- ja filmitööstusele mõistagi väga ei meeldinud, kuna nende tööstuste selgrooks peetakse esimesel patente ja teisel autoriõigust.

Globaalse ajastu alguseks võib lugeda just 1980-ndate aastate USA manööverdamist rahvusvahelistel kauplemissüsteemide kõnelustel, et reformida GATTi (Üldine Tariifide ja Kaubanduse Kokkulepe, General Agreement on Tariffs and Trade). Kohtumisi kutsuti Uruguay kõneluste ringiks, mis kulmineerusid 15. aprillil 1994. aastal Rahvusvahelise Kauplemisorganisatsiooni WTO loomisega ja selle liikmelisuse sidumisega TRIPS (Intellektuaalomandi Kaubandusalaste Aspektide, Trade Related Aspects of Intellectual Property Rights) lepingu nõuetega [17].

TRIPSi sidumine WTO liikmelisusega oli USA ohtra lobitöö tulemus ning selle peamisi eesmärke on sundida selliseid maid nagu Venemaa ja Hiina, kes poleks tõenäoliselt kunagi Berni konventsiooniga ühinenud, intellektuaalomandi küsimustes rangemaid seaduseid vastu võtma.

Tähele tuleb panna, et USAl õnnestus siduda intellektuaalomandi küsimus kauplemisküsimustega. TRIPS lepet haldab WTO, mitte WIPO.

TRIPSi nõuded

Mitmed nõuded võeti üle otse Pariisi ja Berni konventsioonidest.

  • Autoriõigus peab laienema 50 aastat autori surmast, v.a filmid ja fotod, kus esimesel on kaitseperioodiks määratud 50 aastat loomisest ja teisel vähemalt 25 aastat.
  • Autoriõigus peab olema tagatud automaatselt, ilma lisaformaalsusteta.
  • Arvutiprogrammid peavad olema autoriõigusseaduse kohaselt „kirjalikud teosed“ ja neile peab olema võimaldatud sama kaitse. [18]
  • Patendid peavad olema vähemalt 20 aastase kehtivusega ning väljastatavad kõikides tehnoloogia valdkondades, kuigi ka siin on lubatud erandid. [19]
  • TRIPS liikmesmaade kodanikele ei tohi pakkuda mingeid erihüvesid seoses intellektuaalomandiga, mida pole võimaldatud teistele TRIPSiga liitunud liikmesriikide kodanikele.

Eesti Vabariik on WTO liige alates 1999. aastast [20].

Eesti Vabariik liitus Berni konventsiooniga 1927. a, liikmeksolek peatus 1940. a. Eesti taasühines Berni konventsiooniga (1971. a Pariisi redaktsioonis) 26. oktoobril 1994 [21].

Viited

Advertisements

Written by dotmrt

2009/12/13 at 16:02:16

Creative Commons litsentsid

leave a comment »

Creative Commons (edaspidi CC) on “mõistliku” autoriõiguse levitamise poolt võitlev mittetulundusühing, mis püüab suurendada tasuta kasutatavate ja vabalt levitatavate loovteoste hulka. Tänapäeval on loovteoste levitamise õigused koondunud käputäie maailma võimsate sisu levitajate kätte, kes kasutavad copyright’i kui monopoli kultuuriloome aheldamiseks. Olgu selleks siis muusika-, filmitööstus või kirjutavad autorid. CC püüab näidata, et on olemas ka alternatiiv. Kultuurilise ühisomandi laiendamise vahendiks on CC litsentsid.

Ajalugu

Creative Commons projekt algatati 2001. aastal USA-s grupi inimeste poolt, kelle hulka kuulusid küberruumi seaduste ja intellektuaalomandi eksperdid Michael Carroll, Molly Shaffer Van Houweling ja Lawrence Lessig, MIT arvutiteaduste professor Hal Abelson, juristsist dokumentaalfilmide režisöör ja küberruumi seaduste ekspert Eric Saltzman, tuntud dokumentaalfilmide režisöör Davis Guggenheim, Jaapani ettevõtja Joi Ito ning koolitaja ja ajakirjanik Esther Wojcicki. Need inimesed moodustasid esialgse mittetulundusühingu Creative Commons juhatuse ning tugeva toetajana on märgitud ka organisatsiooni Center for the Public Domain.

Litsentside areng

Juriidilist “koodi” (Lawrence Lessig’i tabav võrdlus tarvara koodiga) aina täiustades, on jõutud 2006. aastal CC litsentsideni versiooninumbriga 3.0 (täiendustest täpsemalt), muuhulgas ollakse neid ka õigusruumi kaupa täpsustamas (ka Eestis).

Põhilise uuendusena võib välja tuua “ühilduvate litsentside” mõiste. CC pole ainus organisatsioon maailmas, mis on pühendunud vaba kultuuri arengule, ning samuti mitte ka ainuke taoliste litsentside “valvur” (GNU). See punkt käib ennekõike Shared Alike litsentside kohta, mille puhul tuletatud tööd peavad omama sama CC litsentsi (nö “nakkuvad litsentsid”). Versiooniga 3.0 on lubatud ka “sarnased” litsentsid, kuigi artikli kirjutamise aegu (nov 2009) pole veel ühtegi konkreetselt nimetatud.

Versiooniga 3.0 parandati ka ühilduvust GNU/Linux Debiani rahvale pahameelt valmistanud punktides, mille puhul oli probleeme CC-BY ja CC-BY-SA litsentside Debiani Sotsiaalse Kokkuleppe põhjal “vabaks” tunnistamisega.

Creative Commons litsentsi omadused

CC litsentsi defineerivad neli omadust:

  • BY – Attribution (omistamine) – Kohustus mainida teose originaalautorit. See omadus on olemas kõigil kuuel allpool välja toodud põhilitsentsil.
  • SA – Share Alike – Jaga samadel tingimustel ehk identse litsentsiga, millega originaalteostki.
  • NC – Noncommercial – Teosega ei tohi raha teenida.
  • ND – No Derivative Works – Teost on keelatud ümber teha või täiendada.

Kuus põhilitsentsi

Kasutades neid omadusi, on defineeritud kuus põhilist litsentsi. Litsentsi nimedes on lühendatult omadused kahetäheliste lühenditena ja kõige ette on liidetud eesliide “CC”.

  • CC-BY Attribution – pead mainima ära teose originaalautori, kuid võid teost levitada, mudida, ehitada selle najale oma töö, kasutada kommertsiaalselt. Kõige piirangutevabam CC litsents.
  • CC-BY-SA Attribution Share Alike – see on väga sarnane avatud lähtekoodiga tarkvara puhul levinud litsentsiga GPL, sest tööd võib kopeerida, uurida, muuta ja levitada, kuid seda peab tegema sama litsentsiga. GPL on samamoodi “nakkav”. See tegelikult tõstatabki küsimuse, et kas mitte ka GPLi ei võiks kasutada sisulitsentsina, mitte ainult tarkvara litsentsina. (Panen endale TODO edasiseks uurimiseks.)
    CC pole vähemalt 2009. aasta novembrikuus välja kuulutanud ühtki litsentsi, mis otseselt ühilduks mingi CC litsentsi põhimõtetega, kuid üldiste põhimõtete järgi võib siiski sarnaseid litsentse välja tuua.
    CC-BY-SA põhimõtteid järgivad  The Free Art License ja Free Software Foundationi Free Documentation License (FDL).
  • CC-BY-ND Attribution No Derivatives
  • CC-BY-NC Attribution Non-Commercial
  • CC-BY-NC-SA Attribution Non-Commercial Share Alike
  • CC-BY-NC-ND Attribution Non-Commercial No Derivatives – see litsents piirab teose kasutamist enim. Seda litsentsi kutsutakse ka „tasuta reklaamiks“, kuna seda võib levitada, kuid ainult muutumatult ja teised ei tohi seda kommertsiaalselt kasutada.

Valik CC litsentside kasutusest

Teoste pealkirja ja autori järel on mainitud ära ka litsents, mille all teos on välja lastud. Olgu allolevad näited tõestuseks, et tegemist pole tühiste teostega, vaid tõsiseltvõetava ja tugevalt soovitatava lugemisega.

Mitte-ilukirjandus

  • Code 2.0, Lawrence Lessig – CC-BY-SA 2.5 – teos interneti reguleerimisest läbi juriidilise ja tehnoloogilise “koodi” ehk mehhanismide.
  • Capitalism 3.0, Peter Barnes – CC-BY-NC-ND 2.5 – teos kapitalismi parendamisest, et arvestataks meie kõigi elukeskkonna säilimisega.
  • The Wealth of Networks, Yochai Benkler – CC-BY-NC-SA 2.5 – juuraprofessor analüüsib, kuidas tänapäevane võrgustunud, omavahel ühenduses olev ja infot genereeriv maailm muudab meie senist arusaama ühiskonnast. Kuidas põhiressursiks kujuneb info, mis vastupidiselt seni levinud põhiressurssidele (toit, raha, maavarad, vesi) ei saa otsa.
  • Innovation Happens Elsewhere, Ron Goldman & Richard P. Gabriel – CC-BY-NC-SA 2.0 – Kaks Suni inseneri kirjutavad avatud lähtekoodiga tarkvarast ning sellele kaasneva kogukonna loomisest ja koos töötamisest. Mõneti mõeldud vast juhendina eraettevõtetele ja case study’na Suni avavarastumisest (Java, OpenSolaris, MySQL).
  • A Japanese guide to Japanese grammar, Tae Kim – CC-BY-NC-SA 3.0 USA – Jaapani grammatika õpik

Ilukirjandus

Muusika

  • Nine Inch Nails – Ghosts I-IV esimesed 9 rada – 9 rada 36-st on allalaaditavad CC-BY-NC-SA’ga litsenseeritult. Tegu on instrumentaalalbumiga, mille sisu Trent Reznor tahtiski anda fännidele miksimiseks ja mängimiseks. Senimaani suurim rahvusvaheline muusikaartist, kes on kasutanud CC litsentsi (CC blogi uudis kuupäevast 2.03.2008).
  • Drop Alive – CC-BY-ND 2.5 IT – Itaalia raskeroki kollektiiv pakub oma teist albumit “Not Shaking Hands” alla sikutamiseks.

Suuremaid projekte

  • Wikipedia – CC-BY-SA 3.0 – mitmekeelne vaba võrguentsüklopeedia, mida igaüks võib täiendada.
  • OpenLibrary – nende eesmärgiks on luua igale kunagi avaldatud raamatule oma kodulehekülg. Raamatuid on võimalik veebis lugeda ning kuna süsteem on wiki, siis saab ka raamatuid kohendada kohe. Soovitavaks litsensiks on CC.
  • Archive.org – interneti arhiiv, mis sisaldab nii tekste, heli- kui ka videomaterjali, tarkvara ja ka veebilehtede arhiivi (Wayback Machine). Ka neil on soovitatavaks litsentsiks CC, kuid autor võib ka oma sõnadega kirjutada, mida ta lubab teha oma teosega.
  • OpenCourseWare – MIT poolt 2002. aastal loodud projekt, mis järkjärgult on uusi ülikooli tasemel õppematerjale vabalt kättesaadavaks teinud. MIT-st on asi ka mujale üle maailma levinud.
  • Public Library of Science – CC-BY 2.5 – teadusartiklite vabale avaldamisele pühendunud portaal, praegu näib rõhk olevat asetatud bioloogiale, meditsiinile ja geenitehnoloogiale.
  • Flickr – kõik 6 CC põhilitsentsi on võimalikud – fotovaramu
  • Muusikasalvestusfirma Magnatune – CC-BY-NC-SA 1.0 – Kõik 128kbps mp3-ed on saadaval CC litsentsi alusel.
  • WikiTravel – CC-BY-SA 1.0 (plaanitakse üleminekut CC-BY-SA 3.0 peale) – reisi-wiki. Inimeste poolt täiendatud info reisi sihtpunktide kohta. Siin on huvitav ära mainida, et vahepeal prinditakse veebiportaali info põhjal ka füüsilisi koopiaid välja – siis kui kasutaja seda soovib. Tegu on nö on-demand kirjastusega WikiTravel Press (Boing-boingi uudis selle kohta 19.02.2008).
  • Open Clip Art Library – CC-BY 2.5 – kasutajate poolt loodud piltide galerii-varamu.

Eesti

  • Tehnokratt.net – CC-BY-NC-SA 3.0 – isand Marvet ei tooda sinna enam nii tihti artikleid, küll aga vahel tuleb ette.
  • kultuur.info – CC-BY-NC-SA 1.0 – Eesti kultuurisündmuste kalender.
  • Regio Kontuurkaardid – CC-BY-NC-SA 2.0 – geoandmetega tegelev Eesti firma on mõned “värvi ise” ja “täida lüngad” tüüpi kaardid vabalt internetti välja pannud.

Viiteid

Written by dotmrt

2009/11/15 at 14:23:30